Neoonmust

"Roosa on tüdrukute värv," ütles kord suurte pruunide silmadega plika, kui ta mu tehtud roosat komplekti pildistamise tarvis selga tõmbas.

*

Ma lähen homme matustele.

Muinsuskaitse all olevale kinnistule on Eesti Vabariigil ja kohalikul omavalitsusel ostu eelisõigus. See tähendab seda, et nad võivad kahe kuu jooksul sinu kodu ostu sooritamise kuupäevast selle võõrandada, kui annavad sulle täpselt nii vähe raha, kui sina antud kinnisvara eest maksid. Kui sa vahepeal antud objekti investeerid [loe: vannitoa sisse ehitad, uued põrandad paned jms], siis seda pole ostu eelisõiguse kasutaja kohustatud kompenseerima.
Notari juures ostu-müügi lepingut allkirjastades ei soovitata sul igaks juhuks lähema kahe kuu jooksul antud objekti suuri investeeringuid teha ning lisatakse lohutuseks: "/../ õnneks on meie riik vaene ja üldjuhul ei kasuta seda eelisõigust."
:S
Ma ei viitsi vinguda asjade pärast, mis võinuks ammu olla lakanud olemast probleemid.

Asjad, millest sa unistad on alati suuremad, kui mingid suvalised asjad. Sest nad on unistused. Kõik hea, mis sul on, on elementaarne, sa ei tahaks sellest loobuda, aga sul võib teinekord enda ees piinlik hakata, kui meenub, et sa kunagi millestki nii tühisest unistasid. Selles mõttes on iga uus unistus eelmisest suurem ja selles mõttes on aeg, kui sa millegi täitumist ootad raiskamine, sest vana unistus pole veel väikeseks elementaarsuseks muutunud ja uued unistused peavad vaid eelmistest, nendest, mis juba (ammu) täitunud on, paremad olema.
Natuke ma kardan liiga kaua oodata, liiga kaua sama asja tahta, liiga palju mõelda liiga sama mõtet. Ma võiksin ju juba palju ägedamaid asju tahta.
Nässu läinud unistused pärsivad arengut.
Ma vajan värskust, et ma lihtsalt intensiivselt ei tahaks nii pikka aega ja ainult kohe oma kodu.
Probleemitsemine on väsitav ja mõttetu. Pornofilmid on ka mõttekamad. Neist saab enne sügava kaemuse kui vinguvatest mõtetest su peas.
Ma ei obsessi enam. Ma räägin hoopis, miks 9 Songs on kunstiliselt ilus film.
Seal on ainult rokk-kontserdid ja seks, ütles tindiplekk enne, kui ma kinno läksin. Tegelikult oli natuke klaverimuusikat ja lund ka.
Millalgi kevadel, Kiasmas, leidsin ma kõigi nende tööde hulgast ühe Eesti moodsa kunsti näite ka. See oli Jaan Toomiku video häppeningist. Jaan Toomiku maal "Pea" Keskraamatukogus on maal, mis on nii kaua, kui ma seda tean, üks mu lemmikumaid näiteid tänapäeva kunstist.
Anyway, see koduvideo oli järgmine: sombuse ilmaga Eestimaa maastik, kusagil on küntud põld või siis lihtsalt tohutu mullaväli ja kauguses paistab mets. Keset mullamaad on mees ja tema selja taga, umbes kümne meetri kaugusel maas on vai. Vaia ja meest ühendab pingul nöör sel moel, et üks nööri ots on vaiga tugevalt maasse kinnitatud ja teine ots tuleb mehe jalge vahelt ning on seotud ta noku külge. Mees kõnnib vaevatud ja vingus näoga ringjoone-kujulist trajektoori mööda. Taustaheliks on monotoonne kriuksumine.
Võimalik, et antud kunstiteos sisaldas mingit olulist sõnumit või kandis endas mingit tohutut maailmavalu või shokeerimisihalust, kuid ta mõjus ainult tehniliselt nõrga ja tohutult koledana. Mis iganes sõnum tas oli, minuni see ei jõudnud. Video oli ainult kole.
Anyway, selle Jaan Toomiku teose pärast, järeldasin ma tindipleki sõnadest, et 9 Songs on rämedam, kui ta oli.
Aga tegelikult oli seal hästi ilus kunstiline tervik. Hästi palju oli selliseid kaadreid, millest peatades saaks hullult shefid fotod - kompa, värvide, kontrastide ja teravuste-udususte pärast.
Isegi lõputu lumemaastik ei mõjunud nii klisheena, nagu ülevad looduspildid sageli filmidel ja fotodel paistavad.
Aga kuna 9 Songs oli ikka räme porno, siis on imelik öelda ta kohta "ilus". American Psycho on üks selline raamat, mis on tegelikult väga hästi kirjutatud. Aga nende elavate kirjelduste pärast (mulle tuli üks ilmekas lugu rotiga meelde, aga ma ei taha sellest rääkida), kui sa oled kunagi mõelnud sõnale "hea", siis sa ei saa American Psycho kohta hea raamat öelda, sa ei saa seda soovitada inimestele, kellest sa hoolid.
Aga 9 Songs on kunstiliselt ilus ja American Psycho on hea.

Anything you call art is art VS Art is everywhere.

Põhja-Tallinna öistel tänavatel kõrvaklappidest Mumi kuulates, on lõtvunud lihastega ja kummaliste koordinatsioonihäiretega või puude all ja bussipeatustes magavate tüüpide siluetid laternavalguses koos okste varjudega kokku väga ilus vaatepilt. Aga ta on seda ainult niimoodi distantsilt ja abstraheeritult. Kui sa vaataksid neid kasvõi kõigest poolteist tundi järjest, nagu umbes kestab film, siis empaatiavõime teeks neist enama kui kompositsioonielemendi kollakas laternavalguses. Kui sa kuulaks nende taustaks neid mitte oma helisid.
Aga sul on õigus jätta kõik parmud kaugeks ja ilusaks.

Ma ei tea filmi ajaloost mitte midagi. Aga. Alati ei ole iga filmi juurde seksistseenid käinud. Kunagi olid filmid sündsad.
Nii heietav-heietav - aga - igas filmis on anyway seks ja siis on see kõigi arust elementaarne-normaalne, keegi ei pane tähele ja kedagi ei häiri.
Mu tulevast korterikaaslast häiris ühes raamatus, mille nime ega autorit ma ei mäleta. Selles muidu heas raamatus olevat kaks halba kohta ja need on seksikohad. Ja paljudel on vanematega koos imelik filmi seksistseene vaadata. Aga muidu need ei häiri ju kedagi või keegi ei vingu vähemalt.
Kui kitsa säärega püksid popiks lähevad, siis mingi aja pärast on nad jubemaruväga liiga kitsad ja laiad tunduvad äkki palju ägedamad. Või varrukad tohutult puhvi, et kõigil puhvvarrukatest kõrini oleks. Või korsetid tapvalt kitsaks, et mõnda aega neid üldse mitte kanda. Tegelt moes ei ole peale 60ndaid ja minit enam sellist ainsat valitsevat suunda, aga mingil määral töötab selline idee-vaimustuse kogumise-tülgastumise-vastandi nõudmise-skeem kõigis kunsti valdkondades.
Ja ohtralt pornot mitte pornofilmis on lihtsalt liiga loogiline.

9 Songs on sarnane kõigi nende realistlike kunstivooludega, nagu hüperrealism ja sotsrealism ja fotorealism jne, kus tekib absurdne mulje reaalsemast reaalsusest kui reaalsus ise. See sex, drugs and rock'n'roll tundus 9 Laulus rohkem päris, kui ta varem on üldse tundunud. Justkui klisheed võivadki vahel sündida asjadest, mis kunagi päris on olnud.

Kõik tüübid, kes endas fotograagi avastavad, teevad vähemalt mingi aeg slaidi-laadseid pilte, pildistavad lähedalt näiteks lukuauku või kanalisatsioonikaant või tänavakive või muru või treppi. Sageli tulevad niimoodi ilusad pildid. Aga enamasti on nad rohkem tugevalt liiga turvalised kui huvitavad. Mida vähem asju ja värve on kompas, seda vähem on seal võimalusi häirivateks kohtadeks, aga nad on ka liiga etteaimatavad. Sest kõik teevad neid.
Aga kui sa teed filmi, kus vaheldumisi ongi ainult seks ja rokkkontsert, siis subtiitrite ilmudes on ikka tugev enamus publikust pettunud, et kaemust ei tulnud.

Isegi kui mul peaks kunagi tohutult igav olema, ei tahaks ma seda filmi uuesti näha. Aga seni, kuni ta on ainuke räme porno mitte porno film, mida ma näinud olen, on mul kunstilises osas selle filmi vastu respekt.

**

Kaks nädalat tagasi. Hispaanias, muide.
Ma naersin millegi pärast ohjeldamatult. Ma ei mäleta enam, mille pärast. Aga üks tüüp rääkis mulle loo, et ma enam ei naeraks. Olen suht kindel, et ma isegi ei naernud tema üle.
Anyway. Ta töötas Mustamäe haiglas, põhimõtteliselt transportis haigeid operatsioonitubadest palatitesse ja vastupidi.
Ja siis seal oli üks naine, kes oli just sünnitanud.
Sünnituse järgselt eritub mingit asja, et veri kiiremini hüübiks. See on organismi loomulik reaktsioon, et verekaotus liiga suur ei oleks. Kui on mingi häire, võib seda ainet liiga palju eritada ja trombid tekkida ja see on ohtlik.
Sellel naisel eritus verdpaksendavat asja liiga palju.
Arstid tõstsid ta peale sünnitust kuhugi koridori ja jätsid sinna, unustasid sinna, nii et ta oli verine ja vist teadvusetu ja linasi ei olnud peal.
Arstid kutsusid tüübi, kes mulle seda lugu rääkis, et ma ei naeraks, alles siis patsienti palatisse viima, kui ta juba alasti ja verisena koridoris kanderaamil lebas.
Loo jutustaja polnud üldse selline tüüp, keda ma inimesi sõimamas ette oleks kujutanud. Aga ma poleks teda ka selliseid lugusi rääkimas ette kujutanud. Inimesed üllatavad, eksole.
Ta sõimas valvearstid läbi ja kattis naise kinni ja viis palatisse.
Naisel tekkisid verre trombid ja ta suri ära.
Vot siuke lugu, et ma ei naeraks.

Ma olen siin. Olen siin, sest siiski ei l@inud ma koju.
Tahaks filoseerida sel s6nal. Kodu.
Ma ei l@inud koju, sest ma ei tahtnud, et n@eksid nad mind nii. Marilyn teab, mis valed muljed minust j@tta v6ib see asi rohelises kana-ananassi-hallitusjuustu-pizza k6rval. Marilyn teab.
Abstraheerin ja uldistan taas. J@tan k6rvale k6ik, mis mulle ei meeldi, mida ei taha v6i mida ei tea.
K6ik on sama.
Ei taha, et n@eksid nad mind nii.
Valed muljed on tuutud. Ja mina ei viitsi. Praegu mitte.
**
K6ik, mida avaldub v@he, avaldub justkui k6ige sellena ka, mida ei tea v6i mida ei n@inud.
*
1 hommik ma v6tsin hambaharja kaasa k@ekotti, et tulla k6ikjale, kuhu te mind kutsute. Mu kotis on raamat, mis ei kuulu mulle. Mu k@ekott on seljakotis, mis ei kuulu mulle. Ma magan kodudes, mis ei kuulu mulle.
Siiski, 6nneks, 1 n@dal vaid veel.
Nii, kuidas tulen ma nuud, muljestun, justkui olnuks vaid nii. Ainult nii.
**
Teile ei meeldi, kui ma teie poes ronin teie toolidel teie kauba j@rgi, mida ma k@perdada tahan. Teile ei meeldi, kui ma kisendan asju, mis teisse ei puutu. Veel v@hem meeldib, kui ma ei utle, vaid muigan.
**
Sellep@rast olen ma 6ige pisut veel siin ja kondan 6ige pisut veel seal, et ma ei viitsi seletada viivu.
****
Selle n@dala l6puni veel tulen ma k6ikjale, kuhu te iganes mind kutsute.
**
Ja ait@h v@ga.