Neoonmust
kujuta ettekolmapäev, november 30, 2005
Kuulasid?
Õhku! Palun õhku!
Hinga.
Lihtsalt sisse ja välja. Hinga. Õhku oleks. Sina ise ei hinga ju.
Õhku! Õhku!
Väkk.
Ma olen vaakumi sees ja ma ei saa hingata. Aga ma saan teha nii, et sa ei saa sellest kunagi teada. See on nõme, ma saan aru küll. Ma ei tea, miks ma peidan. Või mida.
Aga koguaeg ei ole seda õhutust. Mul on ülevoolavaid hapnikupuhanguid ka. Tohutult. Neid sa ju tead.
Ma lülitan telefoni välja ja kõnnin. Üksi ja kaua pimedatel tänavatel. Püüdes lihtsalt hingata. Ükskõik millist õhku. Ma vajan õhku. Ma ei saa seisma jääda. Ma ei saa kedagi näha. Ma ei taha kellegagi rääkida. Sina kaasaarvatud.
Ma süütan järjest 20 lõket ja viskan karbi minema. Nii on lihtsam hingata. Ja pimedas vaikuses on kergem hingata.
Mul on külm. Tohutult külm. Sest on tuul. Sest ma kõnnin liiga aeglaselt. Kõnnin liiga kaua. Mu varbad on jääs ja astumine muutub imelikuks. Ma ei tunne enam oma sõrmi. Esimest korda sel talvel on mul nii külm.
'Mõte' pole õige sõna. 'Emotsionaalselt ebastabiilne' ehk. Aga see pole ka eriti täpne.
Kui sul on füüsiliselt piisavalt halb, siis sa saad peaaegu hingata. Peaaegu.
Ja ma ei usu enam kunagi midagi ratsionaalset. Selle tõsiseltvõetavus on õõnestatud.
Kuulasid?
'If a person stopped living up to expectations, because of bad chemicals or one thing or another, everybody went on imaging that the person was living up to expectations anyway.' (Vonnegut „A Breakfast of Champions“)
Naljakas, kuidas kõigist inimestest tekib mingi kujutlus su pähe, justkui mingi muutumatu suurus. Nagu ilusad hetked, mille sügavust sa ei taha teada, kui see rikuks hetke.
Hinga.
Lihtsalt sisse ja välja. Hinga. Õhku oleks. Sina ise ei hinga ju.
Õhku! Õhku!
Väkk.
Ma olen vaakumi sees ja ma ei saa hingata. Aga ma saan teha nii, et sa ei saa sellest kunagi teada. See on nõme, ma saan aru küll. Ma ei tea, miks ma peidan. Või mida.
Aga koguaeg ei ole seda õhutust. Mul on ülevoolavaid hapnikupuhanguid ka. Tohutult. Neid sa ju tead.
Ma lülitan telefoni välja ja kõnnin. Üksi ja kaua pimedatel tänavatel. Püüdes lihtsalt hingata. Ükskõik millist õhku. Ma vajan õhku. Ma ei saa seisma jääda. Ma ei saa kedagi näha. Ma ei taha kellegagi rääkida. Sina kaasaarvatud.
Ma süütan järjest 20 lõket ja viskan karbi minema. Nii on lihtsam hingata. Ja pimedas vaikuses on kergem hingata.
Mul on külm. Tohutult külm. Sest on tuul. Sest ma kõnnin liiga aeglaselt. Kõnnin liiga kaua. Mu varbad on jääs ja astumine muutub imelikuks. Ma ei tunne enam oma sõrmi. Esimest korda sel talvel on mul nii külm.
'Mõte' pole õige sõna. 'Emotsionaalselt ebastabiilne' ehk. Aga see pole ka eriti täpne.
Kui sul on füüsiliselt piisavalt halb, siis sa saad peaaegu hingata. Peaaegu.
Ja ma ei usu enam kunagi midagi ratsionaalset. Selle tõsiseltvõetavus on õõnestatud.
Kuulasid?
'If a person stopped living up to expectations, because of bad chemicals or one thing or another, everybody went on imaging that the person was living up to expectations anyway.' (Vonnegut „A Breakfast of Champions“)
Naljakas, kuidas kõigist inimestest tekib mingi kujutlus su pähe, justkui mingi muutumatu suurus. Nagu ilusad hetked, mille sügavust sa ei taha teada, kui see rikuks hetke.
esmaspäev, november 28, 2005
Kuuuuula!
NIN "Hurt"
******
märts 2005 aprill 2005 mai 2005 juuni 2005 juuli 2005 august 2005 september 2005 oktoober 2005 november 2005 detsember 2005 jaanuar 2006 veebruar 2006 märts 2006 aprill 2006 august 2006
