Neoonmust

Udu. Valge ollus hõljub. Minu mõtete vahel. Ümber. Sees. Peal.
Hakitud mälu ja tahtmised.

Peaaegu lendamine. Aga mitte päris. Hõljumine valge tossu sees.

Mina hõljun.

Kui ma kuulen kedagi arutamas mulle seda, mida tean, ta on mulle samade mõtete ja sõnadega juba arutanud, siis ma ei saa enam aru, kas seetõttu, et mina sihitult hõljun, või seetõttu, et mul ei ole enam midagi talt võtta, ma ootan tuult.

Ja siis karjub keegi mulle udu seest, et mina olengi tuul.

Venitan ennast, et näha, kes mind tuuleks pidas, kuid märkan vaid kohisevaid puid.

Hetk, kui ma näen neid liikumas, on tohutult ilus. Aga väga lühike, sest kohe olen ma kusagil eemal.
Kõrvus on kohin ja meenuvad puud.

Mind püütakse kinni. Mul on soe. Ma ei saa aru kuidas, sest näen vaid lõputut jääd.

Siis paistab päike, aga nüüd on mul jälle külm.
Külm, niiiii tohutult külm on selle lõkke ääres. Ma kuulen, kuidas mulle öeldakse: „Ole tugev. Sest siis saab tänane päev läbi. Ja siis saab varsti homne päev läbi. Ja siis saab nädal läbi. Ühel hetkel sa mõtled, et appi, kui palju tugevam ma olen nüüd, kui olin kuu aega tagasi.“
Ma haaran kinni.
Et kallistada. Kuid panen midagi tohutult head külmast värisema.
Lõke kustub ära.

See valge toss. Ma tean, et see ei tule kustunud lõkkest. Ta ei haise vingu järgi isegi mitte. Ta on niiske ja teda on palju.

„Nagu niiii palav on!“
Ma tahan ka tormata sinna, kus soojus on kuum. Vaevalt jõuan saabuda, kui sama hääl ütleb: „Jahe! Otsime varju.“

Mul on tunne nagu ma oleks kogu aeg lennanud.
Liiga palju eemalt ja liiga viivuks näinud.

Nüüd ma hõljun. Püüan kinni asju, mis läbi hägu huvitavad tunduvad.

Ja siis mulle tundub, et udu ise ongi see ilu. Ja mina olen tuul, kes teda laiali paiskab, ilma et selgust tooks.

Tegelikult ei tea ma ju isegi eriti akurantselt, mis mind häirib liiga väga. Ja nagu pidevalt. Ma vingun liiga palju oma bloogis.
Tegelt ma ei vingu. See lihtsalt paistab nii vahest.


Ma pole ammu ärganud sellisel kellaajal, mis AM-iks defineeruks. Täna üle pika aja siis. Kõik teised on ammu lahkunud siit või magavad veel sügavat und. Tõin köögist omale kolmanda hommikukohvi. Raputasin tassi puru ja valasin keevat vett peale. Meil saabki nüüd ainult sellist kohvi. Espressomasin plahvatas mõni päev tagasi Ati peale, sellepärast. Ehkki Ati käsi on juba paranenud ja ta sidet ei kanna enam, pole keegi julgenud aparaati puutuda. Selleks, et kohvijooki teha, ega selleks, et ta parandusse viia, ega selleks, et ta ära visata.

Magavatest tüüpidest igavusse aetud hüperaktiivne koer on täitnud kogu esiku- ja köögipõranda vatiinitükikestega ja kahe mänguahvi karvajuppidega. Ma ei tahaks seda kuulda, aga hetkel ta vist oksendab kuhugi kõigi nende mänguasjakomponentide vahele.
Kui Pauka esimest korda minu tuppa tuli, siis ta ka oksendas.

Aga koduloomad teevadki vahel ebasündsaid asju. Sellest hoolimata igatsen ma juba Mihkli kassi, kes nädal aega pagenduses olnuna meie vannitoas elas. Ta küüntega kraabitud lihahaavad mu põlvel tuletavad Pässut aegajalt meelde. See, et kogu vannituba haises, hoolimata ventilatsioonist ja asjaolust, et loom kasti kasutada oskas, see kõik on palju vähem tähtis ta nonstopp nurrumismootori kõrval. Ja imestusttäis kassipojasilmade kõrval.

Mu õde viskas mu just välja. Selles mõttes, et mu hetkeline tuba on tema vallatavas majapooles. Tegelt on mu õde hästi nunnu, aga aegajalt ta vihkab mind. Tänase päeva lõpuks kolin ma oma asjadega arvatavasti sinna maja soppi siis, mis mu emale kuulub ja kus vend oma sõprade kuhjaga elab. Juhul, kui lastakse, noh. Võibolla pole mul ka kuhugi minna. Fämilifaitjunõu.
Aga nagu ma kuulsin, visati teisigi pühade ajal kodust välja..

Oeh, ja tegelikult on mul ju oma ilus-ilus kodu ka. Aga ta pole veel ikka valmis. Vannituba ei ole veel. Sellist päris kasutatavat vannituba. Aga ma nii pageneks sinna juba kohe. Kohe. Lapin kinni need katkised kohad, mis mind ehitama minemast on hoidnud, ja teen korda kõik. „Kõik saab korda.“
Eia!! Oled sa veel kindel?

Mu katusekorteris on kaldseinadest üleval pool lae all just selline pika-pika raamaturiiuli jaoks ideaalselt sobiv koht. Ja ma sain igast nunnusi kingitusi möödunud nädala jooksul, mida sinna toppida. Raamatuid ja südantlõhestavaid kaarte ja isegi karika saan panna sellele riiulile.

Ma lähen nüüd kütma sinna külma koju. Et torud lõhki ei külmuks. Et ma kiiremini sinna päriselt jääda saaks. Ja kõik see kaks tundi, mis ma seal ahju ees külmetan, ma luban, et mõtlen end veel ja veeel rohkem sassi.
„Ära mõtle!“ Ma üritan, Lyyn. Ma ei oska.

Tegelt on veeeeeel. Tohutult veeeeeel. Mingist hetkest on liiga palju segaselt imelikke asju koomiline, isegi kui natuke õudne on, või vastik on.