Neoonmust

Ma tahaks lugeda. Mu mõte ei jälgi. Ma tahaks karjuda ja möllata. Mul ei ole häält. Ma kirjutaks. Mulle meenub, et ma ei taha midagi teha. Loen sissejuhatusse kolm lehekülge. Laman tegevusetult. Ei suuda otsustada, kas minna hambaid pesema ja üritada uinuda oma karjuva peaga või lugeda midagi iganes, mis eemale kallutaks, korraks. Ma eeldan, et keegi vastaks, loobiks mind kildudega, millest võiks ehitada klaasi, kus oleks palju õhku ja terveid mõtteid, seostatud juurdlevaid maailmu, mis oma lärmides ja valudes moodustaksid ilust pulbitseva terviku, mis põhjendaks ära.
Ma ei tea, kas see on normaalne, et kell neli öösel kostavad läbi mu akna kõrval hoovist helid, mis meenutavad auto muukimist või lõhkumist, ja segunevad lahendusi otsivate madalatooniliste sõnadega. Mida ma eeldasin, kui Kopli getosse kolisin. Ma loodan, et see aken on kõrvitsate jaoks liiga kõrge (viide intsidendile, mis leidis aset paar talve tagasi, rahulikus ja turvalises Nõmme kodus, kui mu õde üks päev naaberhoovis kahtlastele luusijatele politsei kutsus ja mõni aeg hiljem ta toa aken ühel lumisel ööl kõrvitsaga sisse visati).
Ma olen nii sassis, et ma ei saa endaga enam hakkama. Ma ei taha vassida. Mul käivad meeleolukõikumised, mis meenutavad Wellbutrini kuuri. See kord ma ei hõiska igal tänaval, et appi, kui maailma kõige ilusam tänav, appi, maivõi kui kõige ilusam tänav, nagu vow, see, hoopis see, kuhu ma nüüd keerasin, on maailma kõige ilusam tänav, niiiii ilus, niiii niiii ilus, waaaau, selle bussi aknal on nagu maailma kõige ilusam pori, appi kui äge, see on maailma kõige ilusam asi ever, vaid sel korral tabavad, mind kohatised paanikahood, ma kuulen väikest naksu, ja ma tean, et see oli selle tala see koht, kuhu on kinnitatud see põikipost ja seal üleval on laelauad, mille peal on liiv, mille peal on teine kiht laudu, mis on kinnitatud taladele, mille peal on lauad ja mille peal on pool meetrit mulda ja pööning, kus mahub kõndima ja selle pealt jooksevad diagonaalselt üle järgmised talad, mille peal on lauad, mille peal on katuse plekk ja see heli, mida ma kuulsin on siis järgnevateks sekunditeks vaheldumisi need maja konstruktsioonid mu kohal, mille erinevad lagunemisprotsessid ülikiirusel ja eriefektidega mu silme eest läbi jooksevad. Peale hämmastavaid ja värvikaid kinoefekte mu valede koostisosadega ajus, turgatab mulle pähe, et antidepressantidele eelnenud ja ümbrenud perioodi vältel ei suutnud ma hirmu tunda ja paanikahoog asenub rahuga, mida pakub võime tunda normaalseid inimestele omaseid emotsioone, olgugi, et veits nihestunult. Järgneb halekoomiliselt melanhoolne hetk, mille vältel ma lausa pritsiks pisaraid, sest sees on nii tühi ja õõnes ja vastik ja tülgastav ja üksik ja tohutult tohutult valus, kui mu silmad vaid suudaks toota pisaravedelikku enne, kui mulle meenub, kui lihtsalt manipuleeritavad võivad olla mu enda tunded minimaalse koguse keemiliste ainetega. Välja paistab seda kõike vaid nii palju, et mingil lambi hetkel on mul silmad märjad, ja ma teen miskipärast näo, et ajasin omale suitsu silma, või ma istun seltskonda, ja värisen üle keha, ja mingid inimesed, kellele mind just tutvustati, ei ütle mitte seda, et mu käed värisevad, vaid ebatavaline tõmblemine, mida nad eirata ei suuda, paneb ühe neist mainima, et mu jalg väriseb ja teise lisama, et ta just märkas seda, ja ma kinnitan, et pole veel Eestisse naasmise šokist üle saanud, naerame viisakalt ja vahetan teemat, kuni mingi ajani, kus ma jälle vaikin liiga palju ja hoian muuseas kätt oma silmade ees, nagu katsuks oma tukka või midagi sellist.
Ma ei ole kindel, kui palju ma kujutan seda ette, ja kui palju mind inimesed reaalsuses tänavatel jõllitavad. Ühe vastutuleva ratturi intensiivselt punnitavaid ja minu näkku suunatud pruune silmi, kahtlaselt maha võetud sõidukiirusel märkasid täna A ja J ka ning hakkasid hämmingust naerma. Ma ütlesin, et võibolla ma peaksin teda tundma ja mõtlesin, et võibolla tunnevad osad hullumeelsed omasugused tänaval ära.
Eneselegi arusaamatutel asjaoludel kohtusin täna ka igast inimestega, keda ma näen umbes kord kahe aasta jooksul ja mulle meenus, miks mõningate tüüpidega olen lakanud suhtlemast. Võibolla on nad lihtsalt liiga terved ja mul hakkab oma katkiste draamade pärast nii piinlik, et tunnen õhtuks, et ma ei saa enam endaga hakkama. Või siis on me mõtlemisloogikad piisavalt palju erinevamad, et vastus küsimusele, noh, kuidas siis Londonis oli, on kõige ausam lühikeses kokkuvõttes, et mu viimane aasta on olnud emotsionaalselt rikkalik. Olen kohanud kummaliselt palju suhteliselt suvalisi tüüpe, kes omavad juba lugu mu „seiklustest“ ja paluvad lihtsalt paari fakti kinnitada. Minul veel seda jutustust ei ole. Ta on liiga pikk ja sisaldab ülearu palju isiklike haavade lappimise püüdlusi, seosetut ühiskonda rehabiliteerumist.
Suitsetan aknal kolm sigaretti ja mulle tavatult gigantne tuba täitub läppunud suitsuhaisuga. Vaatan alla tänavale ja näen, kuidas eemalt puude tagant paistev valgus jätab oksadest ülekäigurajale valged varjud. Ma näen teele labitatega laiali visatud kohevat lund. Kuulen, kuidas kustunud tänavalatern piniseb ja näen, kuidas ta igavalt plahvatab ning pritsib kilde lumele ja aknast sisse põrandalaudadele. Tean, et seda ei ole.
Olen nädal aega Eestis tagasi olnud ja täna teist päeva järjest kaine. Valede tasakaalude korral teatavate ainete vahel ajus, ma ei tea, kumb laksab rohkem ära. Alkoholism on ellujäämisinstinkt, seisev põgenemine, mis teeb prostituutidest narkomaanid jne.
Mu peas karjub läbisegi kohatuid paiku, mälestusi, lugusi ja emotsioone, ja kujutan seoseid oma maailma, et nad oleks rohkem põimuvad, kui läbiva tegelasega, mina.
„Neoon, ma arvasin sust rohkem,“ ütles miksiganes inimene, kes mind umbes teist korda nägi, kui sai teada, et suundume Hollywoodi kluppi miksiganes. Sealt saavat vaid odavaid mehi. Õige pea peale sisenemist, kui olin mingi samba ja laua ühenduskohale suitsetama roninud, lähenes mulle esimene odav ja tuikuv ruudulise triiksärgiga mees ning alustas tutvust teemal suitsetamine. Ta jättis kaks kuud tagasi maha. Sest siis elab kauem. Ta elab nüüd saja-aastaseks. Kui ma selle peale kaasa ei naernud, lisas tüüp, et ma elaks sajaviiekümneseks. Ma elan kahekümne seitsme aastseks, alustasin lauset, mille ta katkestas teatega, et tema ongi kakskend seitse, mille ma katkestasin lõpetamaks oma mõttekäiku, ja siis ma tapan ennast ära. Tegelikult mulle lihtsalt meenus, et ma pole veel P-u hauale lilli viinud. Sajaviiekümneseks elav mees suundus õige pea rõõmsamaid tibisi lantima.
Musta-beeži triibulise kahelt poolt V-kaeluselise kampsuniga blond plika jäi mulle kahtlaselt tihti otsa vaatama ja naeratas rõõmsalt, kui me pilgud kohtusid, ning suundus oma punast kotikest mu kõrvale potsamendi otsa asetama. Otsisin kotist tuld, kui ta mult järsku miksiganes, suitsu käest rabas. Võtsin oma varanduse tagasi ja süütasin põlema. Tibi suundus midagi ütlemata tagasi tantsima, kuid kui mu kaaslased veits kaugemale liikusid, oli kohe tagasi. Haaras kinni mu jalast, mis postamendilt alla kõlkus ja libistas oma käe mu põlveni, surudes samal ajal oma rinnad vastu mu teist jalga ning küsis miks ma ei tantsi ja kas ma ootan kedagi. Osutasin L-i peale, ning tibi andis kurvalt ja kiiresti alla. L ütles pärast, et tema oleks küll üllatunud.
Täna jalutasin kahe venekeelse, ilmselges narkouimas, tüübiga trammipeatusest KuMusse ja vestlesin enesegi suureks hämminguks vene keeles. Nad tahtsid väga teada, kus elab ja töötab president ning neid huvitas ka Lasnamäe asukoht ja Maria telefoninumber.
Ma arvasin mõnda aega, et asi on Londonis, aga võibolla olen siiski mina muutunud.
Ma arvasin, et kuna lihtsalt see suur linn Inglismaal on paksult täis igast tüüpe, on tõenäosus kohata ohtralt igasugu tüüpe, kes suga kohe ja jubemaruväga tutvuda tahavad, loogilisem. Suhteliselt igav on pidevalt geograafiast rääkida, teemal: ei, Eesti ei asu Aafrikas või Eestis on veel külmem kui Inglismaal või Eesti ja ta naaberriigid. Peale mingit vestlust B-ga, kes on üks sügavamaid inimesid, keda ma tunnen, kes arvas, et meie, kaksikute tähtkujus sündinutena, oleme hästi pealispinnalised, anyway see vestlus oli valetamise ja loomingulisuse ja kreatiivsuse piiridest ja lõpetas mu Eestit tutvustavad lood. Mind ei üllatunud mitte see, et ma nii hästi valetada oskan, vaid see, kuidas kõik mu lühilugusid täiendasid. Turvaline on niimoodi teada, et kõik haakub. Selle pärast ma meenutangi näojoontelt ja riietuselt ja iseloomult su head sõpra, sest tema on ka ju rootslane ja sellepärast ma kannangi siniseid sukki ja rohelisi kingi koos, sest ma olen venelane, või missasja, mis sa ajad, et sa tegelt ei ole austaallane, sul on ju austraalia aksent ja mu lemmik oli see, kes jäi küll kergete ponnistuste läbi, aga siiski uskuma, et mõlemad mu vanemad on jaapanlased, sest tõesti mul on mustad sirged juuksed ja väike suu.
Võibolla siis ei olnud asi Londonis.
Eile lugesin töökuulutusi. Mu lemmik oli AS Tallinna Kalmistud. Nad vajavad hauakaevajaid, omalt poolt pakuvad meeldivat kollektiivi ja palka tükitöö alusel. Leiaksin ka loomingulist rakendust aukude kaunistamisel kuuseoksadega. Head füüsilist vormi tahtsid ka. Kui ma toas ringi vaatan, meenub, et mõni aeg tagasi sai suuri kipsplaategi seina pandud ja ma kohe väga usun oma heasse vormi, kuni hetkeni, mil mind ohjeldamatu köhahoog ja pearinglus tabab.
Ehk raputaks paika.
5.52 peatuvad mu maja juures esimed trollid, 5.56 kustuvad tänavalaternad ja 5.58 tuleb post. Täna öösel sõin häpimiili asemel kartulisalatit viineritega ja on pohmakavaba hommik Eestis nr 2.

Valesti. Kui valesti on puudu. Poolikult lõpetatud. Katkiselt ammendunud. Lendab ümber õhu.
Kas on võimalik jätkata asju, mis millalgi n-idena e-de vahel peaaegu täiuslikuks võis unistada? Iga hetk, mis ma muus olin, tegi sellest kõigest enne. Liiga igaveseks mällu sööbivad ebaolulised numbrid muutuvad ka.

Alusetud eeldused. Muljetest läbi kasvanud tahtmised arvata seda, mis täidab.

Müra läks ära, on vaikus, justkui midagi ei oleks. Tühjus möirgab mu peale. Teen näo, et ma ei kuule.

Unustan mälestusi ja hüplen puhastel paberitel. Kas püüdlus millegi püsiva poole on illusiooni loomine isiklikuks igavuks?

Imelik on olla tagasi. Hägune või segane.
Kui palju sind huvitab, mis poole aastaga muutus? Või kes.
Kas sa grupeerid inimesi oma peas suletud ringide sisse? Tõstad neid vahest ühest kastist teise, et süsteeme õigustada.