kui see lõputuna näiv väsimus peale tuli, oli päris lõbus avastada, et isegi kui ma terve ülejäänud elu veedaks ainult oma sõprade etteasteid fännamas käies, oleks nii ka päris hea. huvitav ja sisutihe ajakava. vahel ma ei saa aru, kuidas kõik mu sõbrad saavad nii targad ja andekad olla.. ja siis vahel ütlevad nad igast naljakaid asju. ja on vahel liiga nummid..
ometi õpin ma sügava isikliku kogemuse läbi, kui ebastabiilne saab üldse emotsionaalselt olla.. kui mind need ahastamapanevad tohutud melanhooliahood tabavad, leian lohutust hoopis kulunud klisheest, et kõige paremad raamatud, laulud, maalid ja misiganes kunst kõik veel, sünnib just meeleheitest ja hingevalust. ma mitte ei mõtle asju ahastusse, vaid mul on eeldusi saada suureks kunstnikuks.
enesekesksuses peitub hoopis ilu? kellele seda olematut illusoorset objektiivsust ikka vaja on, kui alati saab valida läbi millise objektiivi maailma hetkeks peatada ja jäädvustada. kohendage vabamalt oma subjektiivsuse kaamerat, palun, ja te ei oska kunagi enam objektiivsust taga nutta!
üldse, kus peituvad kohusetunde alged? mis tekitab selle tunde justkui peaks midagi tegema? mis ajendab oma tahet tagaplaanile suruma? kuidas küll suudab üks keskmiselt enesekeskne inimene mingi oma tahte välise kohustuse nimel tegutseda? või on siis suurim prioriteet sulandumine ja sobitumine? hirm vabaduse ees? mina ei pea midagi tegema, ma tean.
"/../ainult kotkas julgeb päikesele otse silma vaadata" nii ütleb jonas gardell raamatus "preeriakoerad" - see on see raamat, kus on hoolivalt ja pisut kriitiliselt kirjeldatud sellist elu, mida on liiga palju ja milliseks ma loodan, et minu elu kunagi ei muutu. see on tohutult kole ja nukker, kui väsimusest tekib vihkamine.
aga täna oli teist päeva kevad. see õhk ja silmipimestav päike. aitäh donatella (või tegelt oleks võibolla õiglasem su assistente tänada. suva sellega), ma niii tundsin, et saan päikesele, hoolimata ta eredusest, otse silma vaadata. ja siis ma peaks ju lennata ka saama, nii nagu kotkas.