hommikud on ilusad. see valgus, kui päike alles tõuseb.. kõik-on-veel-ees ja nii-palju-jõuan-teha.. eriti mõnus, kui juhtun ärkama koos päikesega. kuid uni on ka tohutult hea. seega need kaks asja kattuvad üsna sageli. viimasel ajal.
aeg segab.
ja kahekümnetunnised päevad või kolmekümne kuue tunnised päevad. unised päevad siis. ohtralt puuderkreemi silmaalustele ja teised ei märkagi väsimust. ainult neid kohvitopse, mis koguaeg mu käes on, panevad küll tähele.. ja nii saavad kuidagi igast asjad tehtud. ja nii jõuab kuidagi igale poole. ja raha on ka kuidagi kogu aeg. ja uni on kogu aeg. aga see viimane ei sega ju, kui on piisavalt huvitav.
kuid ikkagi - uni. või lihtsalt pole enam piisavalt huvitav? vabadus oma päevi venitada võib deformeeruda haiglaseks rutiiniks. ühel hetkel tekkinud tunne, et ma tõesti tahaks ainult magada, ärgata korraks üles ja juua kuuma kakaod ja siis jälle edasi magada.. ja see on tõesti tohutult mõnus.. nädalate viisi juba. kosutav puhkus või nii. isegi see ei sega, et kui ma eriti tööd ei tee, olen suht vaene see aeg. olen meeldivalt üllatunud, kui palju on neid inimesi, kes mulle heal meelel kakaod ostavad või teed või shokolaadi.. nummi teist.
aga ikkagi ma mõtlesin, et äkki peaksin taas hakkama vastutustundlikult käituma. liiga palju tundub nüüd neid asju, mida tõesti tahaks teha ainult siis kui olen maganud maksimaalselt neli tundi. poolunes siis, nii et saab kuidagi tehtud.