Neoonmust
kujuta ettereede, aprill 01, 2005
rööpad
tuhat rongi sõidavad suurel kiirusel. sa oled ühes sees. ise sa ostsid selle pileti. vähemalt kassas oli sul ärevus ja rõõm ootavast sihtpunktist ja tahtsid kiiresti kohale jõuda. kui rong sõitis kohutava külmaga läbi koleda ja vaese geto, said aru, et nii hea on olla soojas ja valges kohas, eriti sellise sihtpunkti poole kihutades. ehkki see on kiirrong, ei peata eriti, vaid hoiab tempot, siis läheb tal aega. sa istud mugavalt oma toolil. pisut igav hakkab. üllatusi võiks rohkem olla. umbne õhk tüütab ära. tekib seletamatult irratsionaalne soov katsuda neid asju, mida sa suurel kiirusel sõites läbi akanaklaasi tuhandeid kordi oled näinud. siis tuleb päike välja..
järgmine peatus pole üldse sinu peatus. pole üldse see, kuhu sa alguses pidid jõudma. sa ei tea, kui kaugel sa oled.
aga päike.. väljas on nüüd soe. palav hakkab.
ja siis kerkib mälusopis esile mingi ähmane mälestus suvest. sa läksid sünnipäevale. metsade sisse. kutses oli põhjalik tekst, kus peab maha tulema ja kuhu poole mööda rööpaid ja kui palju kilomeetreid edasi kõndima ja millal peab metsa vahele keerama.. aga eneselegi ootamatult leidsid sa end sel päeval hoopis teisest linnast, kui sealt, kust olnuks loogiline startida. aga see oligi lähemal. sa istusid rongile ja tulid õiges kohas maha. aga sa lugesid seda kutset ju nii ammu.. päike hakkas loojuma ja seal oli tohutult ilus. siiski jooksid perroonil edasi-tagasi, lootes leida kohta, kus su telefonil, ka selles suhteliselt asustamata paigas, levi võiks olla. ja jehhiii! sa said teada, kuhu poole minna. lõputud rööpad. salapärane mets. õhtuhämarus. rahulik ja lummav taevas. su pitsilised põlvikud läksid katki. aga kõik oli ilus. väga.
"miks ma rongis olen??" - see küsimus katkestab mälestuse. sa saad suurepäraselt aru, et kõigist neist tuhandest rongist peaks just see, see õige olema. aga päike tuli välja. kurat. miks sa ei võiks natuke hiljem jõuda sinna, kuhu pidid. mõne järgmisega. sa ei saa lubada endale raisata seda sooja ja ilusat aega siin umbses rongis istumiseks. mõtle, kui sa jõuad kohale ja seal on külm. ja seal ei paista kunagi päike. ja seal ei saja kunagi suvevihma. ja sind hakkab seal kriipima igatsus, et sa kõigest muust nii kiiresti mööda vuhisesid. ignorantselt.
sa tahaksid maha hüpata. isegi järgmine peatus tundub tohutult liiga kauge. kui ka ükski kiirrong ei peaks enam su sihtpunkti viima, siis kuidagi saab ka hiljem kohale. võibolla olekski ümberistumistega sõit huvitavam. aga sa tahad nüüd kohe, kasvõi korraks ainult, kõndida mööda rööpaid. värskes õhus. jalutada sinna poole, kus tee ääres maasikad kasvavad. ja kui su lemmikpõlvikud katki lähevad, on ka ükskõik.
see rong tundub nüüd palju umbsem kui ta tegelikult on. sa tead seda. su irratsionaalsed soovid muudavad jälle su reaalsust. aga sa ei tahagi oma soove muuta. paraku su tegelikkus ilma nendeta ei muutu.
ja nüüd on ainuke küsimus, kas hüpata kohe maha või pidada järgmise peatuseni vastu.
sa saad teada, et järgmise jaamani ei tohiks enam üldse palju maad olla. aga natuke siiski. psühhosomaalia. sa tunned, kuidas umbne õhk sind kurnab. pea hakkab ringi käima. sa tead, et väljas hakkaks sul kohe parem.
hüpates saaks pisut haiget. ja peatuseni pole ju nii kaua.. kas sa tahad oodata?
ema on sulle miljon korda öelnud, et ole ettevaatlik. et tütarlapsed ei tohiks pimedatesse kohtadesse üksi jääda. et see ei ole enam ettevaatlik. ja siin metsade keskel läheb mingi hetk pimedaks. ainult rongis võib koguaeg tuli põleda.
äkki kutsuks kellegi kaasa? võibolla oleks huvitavam. julgem oleks.
aga sa tead, et siis sa peaksid planeerima. sa ei taha planeerida. see rongisõit häiris sind ju osati just oma sihtmärgikindluse, vankumatu planeerituse pärast.
ehkki sa vihkad kompromisse, siis sa otsustad kohe mitte hüpata. mõtlemine juba ventias sõna "kohe". peatus liikus lähemale. sa kujutled, et võibolla oleks rohkem logiseva rongi pealt kergem hüpata. aga sa mõtled, et järgmise peatuseni, ainult selle järgmise peatuseni, võid sa natuke organiseerida kui nii väga vaja. aga kui sa selleks ajaks organiseeritud ei saa, siis sa lähed ikka maha. sa nead oma psühhosomaaliat või argust hüpata. su pea käib ringi. kurnatus vaevab. sa loodad, et peatuse saabudes ei vaja sa arsti abi. ja sa ei tea enam ise ka eriti hästi, miks sa kõhklema hakkasid.
iga igatsust täis hetk, tekitab soovi kauemaks sinna rööbaste vahele seiklema jääda. vähemalt mitte kohe rongi peale tagasi tulla. sa ei saa ju nii kaua midagi nii kiiresti lõppevat oodata. järgmine peatus siis. järgmine peatus. siis teab, kust uuesti rongi peale tulla, kui jalutamine ära tüütab. peatus on mõistlikum pidepunkt kui suvaline tee metsade vahel. jaaa. ootamine on ratsionaalne..
siiski ei tundu see päris nii. ja üks osa sinust on pahane ja pettunud su mässumeelsuses, et miks sa kohe ei hüpanud. kohe.
aga nüüd sa vähemalt tead, et varsti saad sa värske õhu kätte. varsti. ja sa lubad endale, et kui rongis liiga talumatult halb hakkab, siis sa hüppad ikka enne peatust. aga see on taas kompromiss. talumatuse piir on hämmastav. sa tead, et sa suudad eesmärgi nimel igast asju ignoreerida. ja sa tead, et sa manipuleerid taas iseendaga.
******
märts 2005 aprill 2005 mai 2005 juuni 2005 juuli 2005 august 2005 september 2005 oktoober 2005 november 2005 detsember 2005 jaanuar 2006 veebruar 2006 märts 2006 aprill 2006 august 2006
