Neoonmust
kujuta etteesmaspäev, aprill 18, 2005
süda ja surm
kui näha kedagi peale kümmet aastat ja kui siis ei huvita mitte see, milline ta on, kas ta on rõõmus, kas ta on kurb, vaid ainult see, kui palju maksab ta küte, kui palju maksab ta internet, kui suur on ta tütre korter ja kuidas plika selle eest maksab.
intensiivne blablablaa. ei hetkegi vaikust.
.
on olemas hästi erinevaid vaikusi. selliseid mõnusaid, kus vaikus on rohkem kui sõnad; ja selliseid, kus tahaks midagi öelda, et vaikus katkeks; ja selliseid, kus vaikust ei pane tähelegi; ja selliseid, kus sõnade asemel on pilk; ja selliseid, kus ruumi kostub vaid lehekülje keeramine, aga sinu peas on mingi teksti maailma müra; ja selliseid, kus kell tiksub; ja veel ja veel on igasugu erinevat moodi vaikusi.
.
vaikus ei ole kunagi tühi.
.
intensiivne blablablaa on.
.
mu kodu kajab hetkel sellest. ma joon punast veini, sama, mida nemad seal teispool seina. istun siin arvuti taga. väsimusele vaatamata, ei üritagi silmi sulgeda ja une sisse minna. mul on pisut kahju emast, kes teises toas seda sama intensiivset blablablaad soliidses vanuses inimese poolt, oraatori eale vastaval valjul toonil, kuulama peab. aga üks kord kümne aasta jooksul - sagedus kompenseerib.
.
ma ei taha kunagi rööbastesse kinni jääda (krt, jälle mu rööbaste issue'd). ma ei taha kunagi öelda rahulolevalt kellegi kohta lauseid stiilis, et "õnnelikult ja edukalt mehele läinud" või põhjendada midagi "sest nii tehakse". on kole, kui elust saab süsteemidesse sobitumine. kui miski on tõesti masendav, siis see ongi see.
.
elu, kus sa pead tohutult kartma surma, sest igast hetkest jääks sul miljon lõpetamata asja. sa ei saa nüüd surra, sest seni tegelesid sa süsteemi sobitumisega ja peale peagi saabuvat edu süsteemis, millel pole su südameasjadega mingitki pistmist, pidid sa hakkama neid päris oma asju tegema. aga sa jääd alati süsteemi kinni. enne kui jõuad südameasjadeni, tuleb midagi muud välist ja kasvõi lihtsalt enesepettuseks maailma õigsust kinnitav lause "toitu ja peavarju on elamiseks vaja". ja sa ei jõua kunagi oma südameasjadeni. ja mõte surmast on selle ähvardus ja surm selle kinnitus.
.
nii kaob ära see vabastav kergus. see, mis jätab teistele vahel mulje, et libised kui nuga sulavõi sees (naljakas võrdlus, mille üks kallis mulle täna ütles). ja nii ei olegi elu lihtne. ja nii ei olegi elu ilus.
.
sest kõik surevad ära.
.
ma veetsin täna tunde kiasma moodsa kunsti muuseumis. mitte, et ma sellest lõpuni aru oleks saanud (justkui enamus asjadest võiks lõpuni aru saada), läks kuidagi väga korda heli rekula videokunst. anorektilise naise ja noore tüdruku vahepealne valges maikas ja bokserites blondiin, kelle peopesades olid kristuse ristilöömise/ülestõusmise kujutamisele sarnaselt suured verised ja liiga päris augud + valge jänes + põlvedel pruutkleidis põrandal vaevaliselt liikuv ja regulaarselt vastu seina põrkuv ja maha kukkuv tshikk + tekst, mis muuseas ütles, et: "kuuliaugud su peopesades on samasugused, kui kõik teised agud su kehas. ainult sa ei tea nende eesmärki." ja "reaalsus on see, kui miski on sinu vastu."
intensiivne blablablaa. ei hetkegi vaikust.
.
on olemas hästi erinevaid vaikusi. selliseid mõnusaid, kus vaikus on rohkem kui sõnad; ja selliseid, kus tahaks midagi öelda, et vaikus katkeks; ja selliseid, kus vaikust ei pane tähelegi; ja selliseid, kus sõnade asemel on pilk; ja selliseid, kus ruumi kostub vaid lehekülje keeramine, aga sinu peas on mingi teksti maailma müra; ja selliseid, kus kell tiksub; ja veel ja veel on igasugu erinevat moodi vaikusi.
.
vaikus ei ole kunagi tühi.
.
intensiivne blablablaa on.
.
mu kodu kajab hetkel sellest. ma joon punast veini, sama, mida nemad seal teispool seina. istun siin arvuti taga. väsimusele vaatamata, ei üritagi silmi sulgeda ja une sisse minna. mul on pisut kahju emast, kes teises toas seda sama intensiivset blablablaad soliidses vanuses inimese poolt, oraatori eale vastaval valjul toonil, kuulama peab. aga üks kord kümne aasta jooksul - sagedus kompenseerib.
.
ma ei taha kunagi rööbastesse kinni jääda (krt, jälle mu rööbaste issue'd). ma ei taha kunagi öelda rahulolevalt kellegi kohta lauseid stiilis, et "õnnelikult ja edukalt mehele läinud" või põhjendada midagi "sest nii tehakse". on kole, kui elust saab süsteemidesse sobitumine. kui miski on tõesti masendav, siis see ongi see.
.
elu, kus sa pead tohutult kartma surma, sest igast hetkest jääks sul miljon lõpetamata asja. sa ei saa nüüd surra, sest seni tegelesid sa süsteemi sobitumisega ja peale peagi saabuvat edu süsteemis, millel pole su südameasjadega mingitki pistmist, pidid sa hakkama neid päris oma asju tegema. aga sa jääd alati süsteemi kinni. enne kui jõuad südameasjadeni, tuleb midagi muud välist ja kasvõi lihtsalt enesepettuseks maailma õigsust kinnitav lause "toitu ja peavarju on elamiseks vaja". ja sa ei jõua kunagi oma südameasjadeni. ja mõte surmast on selle ähvardus ja surm selle kinnitus.
.
nii kaob ära see vabastav kergus. see, mis jätab teistele vahel mulje, et libised kui nuga sulavõi sees (naljakas võrdlus, mille üks kallis mulle täna ütles). ja nii ei olegi elu lihtne. ja nii ei olegi elu ilus.
.
sest kõik surevad ära.
.
ma veetsin täna tunde kiasma moodsa kunsti muuseumis. mitte, et ma sellest lõpuni aru oleks saanud (justkui enamus asjadest võiks lõpuni aru saada), läks kuidagi väga korda heli rekula videokunst. anorektilise naise ja noore tüdruku vahepealne valges maikas ja bokserites blondiin, kelle peopesades olid kristuse ristilöömise/ülestõusmise kujutamisele sarnaselt suured verised ja liiga päris augud + valge jänes + põlvedel pruutkleidis põrandal vaevaliselt liikuv ja regulaarselt vastu seina põrkuv ja maha kukkuv tshikk + tekst, mis muuseas ütles, et: "kuuliaugud su peopesades on samasugused, kui kõik teised agud su kehas. ainult sa ei tea nende eesmärki." ja "reaalsus on see, kui miski on sinu vastu."
******
märts 2005 aprill 2005 mai 2005 juuni 2005 juuli 2005 august 2005 september 2005 oktoober 2005 november 2005 detsember 2005 jaanuar 2006 veebruar 2006 märts 2006 aprill 2006 august 2006
