Neoonmust
kujuta ettekolmapäev, mai 11, 2005
dääääm
käsin täna kopli ja kristiine piiril, ühes armsas, sada aastat vanas majas, et näha kõige väiksemat ja kompaktsemat korterit ever. ma poleks varem osanud ettegi kujutada, et nii palju ruume: kaks tuba ja köök ja esik ja dushiruum võivad kokku moodustada kakskümmend üks ja pool ruutmeetrit (mis on kolm maailma kõige väiksemat tuba, kolm minu tuba, sama suur) ja et seejuures pole see kõik üldse mitte kole, vaid lihtsalt tohutult hämmastav oma kompaktsuses. tõesti ei tuleks selle peale, et ruum, mis on isegi minu liiga-liiga väikesest riidekapist võibolla veel väiksem, ehk siis ruum, mille põrand on ristkülik, mille mõlemad küljed on alla meetri, moodustab ruumi "dushinurk+wc" ja seda on täiesti võimalik kasutada ja ta näeb isegi armas välja oma stiilse ukse ja teiste stiilsete elementidega..
kohad, mida inimesed oma kodudeks peavad, on väga erinevad. kohad, millest võib saada su kodu, on väga erinevad.
teel maailma kõige kompaktsemasse korterisse, sõle ja tulika ja paldiski tänavate ristmikul, selle tohutu liiklusemüra sees, valgusfoori taga seistes, hõikas üks kahtlases olekus mees vene keeles midagi. kahtlases olekus venekeelsed mehed hõikavad tänavatel sageli midagi. enamust inimestest, keda me tänaval kuuleme, ei pane me tähele. mina ei pane tähele. kui sa ka peaksid õhtul mäletama, et sa kõndisid päeval kusagil mõne meetrise kaarega mööda paarist tuikuvast parmust, kas sa suudaksid nende parmude nägusid meenutada? miks peakski, eksole. distants on loomulik. power to walk away from anything less than lovely. aga see vana mees seal ristmikul ikkagi. ma oleks tast eemalt möödunud ja teda mitte kunagi mäletanud. aga ma olin koos emaga, sest ta tahtis muga kaasa tulla korterit vaatama ja ta küsis, kas see mees on purjus. ma vaatasin siis tüübi poole ja kui ta liikus meist mõned meetrid eemal, mitte ei kõndinud, vaid tammus ühe koha peal, nagu jalgu ei saaks põlvest kõverdada, kõikus natuke ühele ja natuke teisele poole, nägi ta suhteliselt purjus välja. mina oleks ignorantselt üle tee läinud. aga mu hoolitsev ema.. anyway, sel mehel polnud mingit joovet, vaid tal olid vererõhu probleemid ja mingid südamehäired ja ta vajas arstiabi. väga. ta tammus, sest ta ei saanud liikuda ja ta oli paanikas, sest kõik ignoreerised teda, kes tast mööda juhtusid kõndima. tal ei olnud telefoni ja ta oli vist pisut eksinud ka. erinevalt oma emast siis, ei ole mu vene keele oskus eriti laiaulatuslik ja ma ei saanud ta jutust just väga sõna-sõnalt aru. ma sain helistada oma tudengitlefoniga, millega ma pole nädal aega helistanud ja päris pikalt lobiseda sellest, kus me täpselt seal ristmikul asume ja isegi seda, mis onul seljas on, miksiganes, see viimane huvi pakkus siis.. ma arvan, et see on päris armas, et hädaabinumbreid saab siis ka valida, kui sul telefoni arve maksmata on. justkui oleks olemas miski, nende kõnede näol siis, mille üldisest ja vältimatust otstarbest kõik aru saavad. aga see on üldine, abstraheeritud arusaam, sest konkreetsest hädas olevast onust lähevad kõik rutakal sammul mööda.
..
mu kallis kaust, kõigi nende joonistega, ehk praktiliselt kõigega siis, mis mul teisipäevasteks eriala hindamisteks tehtud oli, paistabki jäädavalt kadunud olevat. no däääääm. krt. olen nüüd ka koolis kõik oma kapid ja sahtlid korduvalt asjadest tühjaks tõstnud ja ainuke asi, mida ma tahan öelda on dääääääm. ehk siis, ma peaksin ja võiksin praeguse seisuga, teisipäevani välja kõik järgnevad ööd ja päevad eksamite vahel, veetma näiteks koolis valguslaua taga. et natuke hoiaks aega kokku selle valguslauaga. fakk noh. nõme on kõike nüüd kiiresti uuesti joonistada, kui mul on tuhat muud asja ka teha. kusjuures, most probably, vedeleb see kaust siis mõnes suvalises poes või tõesti kusiganes.
kohad, mida inimesed oma kodudeks peavad, on väga erinevad. kohad, millest võib saada su kodu, on väga erinevad.
teel maailma kõige kompaktsemasse korterisse, sõle ja tulika ja paldiski tänavate ristmikul, selle tohutu liiklusemüra sees, valgusfoori taga seistes, hõikas üks kahtlases olekus mees vene keeles midagi. kahtlases olekus venekeelsed mehed hõikavad tänavatel sageli midagi. enamust inimestest, keda me tänaval kuuleme, ei pane me tähele. mina ei pane tähele. kui sa ka peaksid õhtul mäletama, et sa kõndisid päeval kusagil mõne meetrise kaarega mööda paarist tuikuvast parmust, kas sa suudaksid nende parmude nägusid meenutada? miks peakski, eksole. distants on loomulik. power to walk away from anything less than lovely. aga see vana mees seal ristmikul ikkagi. ma oleks tast eemalt möödunud ja teda mitte kunagi mäletanud. aga ma olin koos emaga, sest ta tahtis muga kaasa tulla korterit vaatama ja ta küsis, kas see mees on purjus. ma vaatasin siis tüübi poole ja kui ta liikus meist mõned meetrid eemal, mitte ei kõndinud, vaid tammus ühe koha peal, nagu jalgu ei saaks põlvest kõverdada, kõikus natuke ühele ja natuke teisele poole, nägi ta suhteliselt purjus välja. mina oleks ignorantselt üle tee läinud. aga mu hoolitsev ema.. anyway, sel mehel polnud mingit joovet, vaid tal olid vererõhu probleemid ja mingid südamehäired ja ta vajas arstiabi. väga. ta tammus, sest ta ei saanud liikuda ja ta oli paanikas, sest kõik ignoreerised teda, kes tast mööda juhtusid kõndima. tal ei olnud telefoni ja ta oli vist pisut eksinud ka. erinevalt oma emast siis, ei ole mu vene keele oskus eriti laiaulatuslik ja ma ei saanud ta jutust just väga sõna-sõnalt aru. ma sain helistada oma tudengitlefoniga, millega ma pole nädal aega helistanud ja päris pikalt lobiseda sellest, kus me täpselt seal ristmikul asume ja isegi seda, mis onul seljas on, miksiganes, see viimane huvi pakkus siis.. ma arvan, et see on päris armas, et hädaabinumbreid saab siis ka valida, kui sul telefoni arve maksmata on. justkui oleks olemas miski, nende kõnede näol siis, mille üldisest ja vältimatust otstarbest kõik aru saavad. aga see on üldine, abstraheeritud arusaam, sest konkreetsest hädas olevast onust lähevad kõik rutakal sammul mööda.
..
mu kallis kaust, kõigi nende joonistega, ehk praktiliselt kõigega siis, mis mul teisipäevasteks eriala hindamisteks tehtud oli, paistabki jäädavalt kadunud olevat. no däääääm. krt. olen nüüd ka koolis kõik oma kapid ja sahtlid korduvalt asjadest tühjaks tõstnud ja ainuke asi, mida ma tahan öelda on dääääääm. ehk siis, ma peaksin ja võiksin praeguse seisuga, teisipäevani välja kõik järgnevad ööd ja päevad eksamite vahel, veetma näiteks koolis valguslaua taga. et natuke hoiaks aega kokku selle valguslauaga. fakk noh. nõme on kõike nüüd kiiresti uuesti joonistada, kui mul on tuhat muud asja ka teha. kusjuures, most probably, vedeleb see kaust siis mõnes suvalises poes või tõesti kusiganes.
******
märts 2005 aprill 2005 mai 2005 juuni 2005 juuli 2005 august 2005 september 2005 oktoober 2005 november 2005 detsember 2005 jaanuar 2006 veebruar 2006 märts 2006 aprill 2006 august 2006
