Neoonmust
kujuta ettereede, mai 13, 2005
ma
Mu kõrval istub siniste teksade ja beezi jopega tüdruk. Ta süles on avatud Kroonika, kus on pilt kõhuli lamavast Kerttu Rakkest, kellel on jalas samades värvides sinised teksad ja beez top. Kerttu toetub oma küünarnukkidele ja kõlgutab jalgu. Suur pealkiri on ta pea kohal: "Fuck, ma ei pane ju müüja riideid endale selga". Kerttu ei pane müüja riideid endale selga, ma järeldan.
Bussijuht kuulab vene poppi. Mina ja tüdruk, kes Kerttust rohkem loeb, kui et ta müüja riideid selga ei pane, me kuulame ka vene poppi. Muusika asendub jutuga. Mingid vene keelt kõnelevad tüübid helistavad raadiosse. Soovivad oma soovilugusi, ma järeldan. Ja me kuulame jälle vene poppi.
Mu vastas kõlguvad üle tooli ääre kolme paari siniste teksade sees kõhnad jalad. Kaks paari valgeid tenniseid ja ühed roosad kingad:
"Ei. Ma tahan kohe."
"Jaanika, me viime su siia."
"Kes sulle meeldib?"
"Ma ei ütle sulle."
"Ütle juba."
"Ei ütle."
"Ta ei ole üldse meie klassist ega koo.."
"Ott!"
"Hehee"
"Ei. Sa ei tunnegi teda."
Jalad kõlguvad edasi. Kerttu lamab edasi. Vene popp mängib edasi.
Bussiootepaviljonides on blondide kiharetaga chick, kelle seljas on punane Triumphi pesu. Valgusfoori taga ootab onu, kellel on käes kadakakimp. Nagu viht, ainult värske. Kaks noort ema kahe noore lapsega jalutavad üle tee. Ühel lapsel on heleroosa kompekas. Sama tooni nagu need kingad kõlkuvate jalgade otsas.
Keegi tuigub. Tal on suured vuntsid.
Keegi lonkab. Tal on hallid viigipüksid ja hall, lausa nauditavate tehnoloogiliste lahendustega jopp.
Keegi kõnnib hästi kiiresti. Tal on tohutult pikad blondeeritud juuksed.
"Tahad vä?"
"Vahet ei ole."
Paulig on väjavalitu ja koleda suure rohelise plakati sees.
Sinise nokakaga ja suure kõhuga tüüp imeb ennastunustavalt korraliku mahvi suitsu.
Tädi tuleb peale, naeratab meelalt bussijuhile ja täna me enam keegi vene poppi ei kuula. Vähemalt koos mitte.
Ma oleks võinud bussis filosoofiat lugeda. Aga ma polnud ju nii ammu vene poppi ka kuulanud.
Õhtu on, ja pilvine, aga prillid lähevad ikka tumedaks. Suveööd on valged.
Viru keskusest tuleb kaks muusikat, kummastki ei saa aru. Keskuse seest tuleb aeglasem ja rahulikum.
Naine tuleb vastu, kellel on ühes käes Kaubamaja kilekott ja teises Kaubamaja paberkott. Paberkott on ilusam.
Mul on paberteipi vaja.
Turvapiiksud piiksuvad kusagil turvalisusest.
Paperteip on otsas. Ehituspoodi ma ei lähe. Ekspluateerin Erkki varusid. Kusagil treppidel mängib keegi saksofoni, kui ma oma joonistusi üles panen. Ilus.
Ma unustan igaks järgmiseks hindamiseks ära, et ma nii kaua neid joonistusi üles panen. Aga saksofon on ilus.
Virge veab trükiklassi redeli, et oma väikseid jukusid suurel kangal kaugemalt näha saaks. Trükiklass on töötajaid täis. Me trükime Erkkiga oma kaks teksti kuue katsega triikimislaua peal. Rõõmustame Ailit ja Kadrit, et see suur raam ja siid, mida me neilt saime, oli nii väikese teksti jaoks vajalik. Meil on ilus suur fotoraam. Esteetiliselt nauditav. Mulle meie tehtud raam meeldib. Tekstiilikad ise on päev otsa oma mastaapseid töid trükkinud.
Harrastan oma basic tegevust ja jooksen läbi linna viimase bussi peale.
/../
Transpordime Lyyniga vanalinnas punaseid tiibu ja kohtame tüdrukut, kellel on minu tehtud rohelised tiivad ja vaidleme ohtralt praktiliste inimeste teemal. Me kumbki ei tea veel, mis praktilisus päris täpselt on. Lyyni uus soeng on kihvt. Ja praktilisus muutub tasakesi mulliks ja hakkab lendama.
Kodus kirjutan ma ilusa kontseptsiooni jutu, aga lõpuks ei saa ma ise ka enam aru, mis ma kokku kirjutasin. Tarbin ohtralt kanget kohvi. Piima ja suhkruga. Ohtralt. Lõpuks loen natuke filosoofiat ka. Schopenhauer on lõbus. Plaat jäi ammu vait ja kell on neli läbi. Linnud laulavad ammu. Viiest on juba täiesti valge. Isegi tuba läbi paksude valgete kardinate on täiesti valge. Mulle segastel asjaoludel hakkavad linnud laulma juba siis, kui väljas on veel täiesti pime. Eerik arvas, et linnud on kiimased, selle pärast.
Nietzsce oli skiso ja hullumeelne ja vaidles sageli lihtsalt selleks, et üldkehtivaid tõekspidamisi küsimuse alla seada. Mu tuba on mulle ka täis. Aga mitte ainult.
Kofeiini üleküllus viib unne. Linnud laulavad mulle unelaulu. Ja jälle see koht. Mitte roosa pilv, vaid üks teine. Ma pole sellest veel siin rääkinud. Ka klishee-laadne.
Naturaalsetest palkidest suurte akendega maja, kus sees on maast laeni raamaturiiulid, molbertid ja kamin ja kus saab alati kuuma kakaod juua. Terrassil on muusikaks mere hääl ja seda ümbritseb lõputu valgest liivast rannariba. Ma käin paljajalu märja liiva peal jooksmas, kui sajab sooja suvevihma ja pärast joon kamina ääres kuuma kakaod ning vaatan läbi suure akna, kuidas vesi õues maha kukub. Kui päike paistab, siis ma maalin ja päike teeb mu naha teist värvi. See on minu maja, kus ma saan üksi olla. See on ilus koht (närvide) puhkamiseks. See koht on alati olemas olnud, nii palju, kui ma mäletan.
Ainult varem käisin ma päikesetõusu vaatamas, jalas valged linased püksid aga nüüd kannan batistist või mingist eriti õhukesest, kohati läbi kumavast, puuvillasest värvilisi kleite.
.
Kus Sina puhkamas käid, kui Sul on nii kiire, et nädalas magad 12-24 tundi??
.
Ja ma näen, et tänases on rohekem kevadet kui eilses. Selle sama kampsuniga, millega mul eile hommikul tuule sees jahe oli, on täna hommikul pilvedest hoolimita soe. Rünkpilved on taevas. Tänases on rohelist rohkem, kui eilses. Saabub suvi pea. Jõuan enesegi hämmastuseks bussi peale, millega ma ei jää absoluutselt hiljaks, viite minutit ka mitte.
Mind tabavad rõõmujoovastused, kui mul on ahastamapanevalt palju teha ja melanhooliahood, kui kõik on korras.
.
Ohralt kohvi. Kuid ahvatlus on igas trepiastmes, igas puhtamas nurgas, igas toolis ja oooo need diivanid - neljandal korrusel või tekstiilikate juures - ahvatlus sinna istuda, ennast hästi kössi kokku tõmmata ja korrakski ainult pea põlvedele toetada..
Ma oskan unenägudega koos kõndida.
Bussijuht kuulab vene poppi. Mina ja tüdruk, kes Kerttust rohkem loeb, kui et ta müüja riideid selga ei pane, me kuulame ka vene poppi. Muusika asendub jutuga. Mingid vene keelt kõnelevad tüübid helistavad raadiosse. Soovivad oma soovilugusi, ma järeldan. Ja me kuulame jälle vene poppi.
Mu vastas kõlguvad üle tooli ääre kolme paari siniste teksade sees kõhnad jalad. Kaks paari valgeid tenniseid ja ühed roosad kingad:
"Ei. Ma tahan kohe."
"Jaanika, me viime su siia."
"Kes sulle meeldib?"
"Ma ei ütle sulle."
"Ütle juba."
"Ei ütle."
"Ta ei ole üldse meie klassist ega koo.."
"Ott!"
"Hehee"
"Ei. Sa ei tunnegi teda."
Jalad kõlguvad edasi. Kerttu lamab edasi. Vene popp mängib edasi.
Bussiootepaviljonides on blondide kiharetaga chick, kelle seljas on punane Triumphi pesu. Valgusfoori taga ootab onu, kellel on käes kadakakimp. Nagu viht, ainult värske. Kaks noort ema kahe noore lapsega jalutavad üle tee. Ühel lapsel on heleroosa kompekas. Sama tooni nagu need kingad kõlkuvate jalgade otsas.
Keegi tuigub. Tal on suured vuntsid.
Keegi lonkab. Tal on hallid viigipüksid ja hall, lausa nauditavate tehnoloogiliste lahendustega jopp.
Keegi kõnnib hästi kiiresti. Tal on tohutult pikad blondeeritud juuksed.
"Tahad vä?"
"Vahet ei ole."
Paulig on väjavalitu ja koleda suure rohelise plakati sees.
Sinise nokakaga ja suure kõhuga tüüp imeb ennastunustavalt korraliku mahvi suitsu.
Tädi tuleb peale, naeratab meelalt bussijuhile ja täna me enam keegi vene poppi ei kuula. Vähemalt koos mitte.
Ma oleks võinud bussis filosoofiat lugeda. Aga ma polnud ju nii ammu vene poppi ka kuulanud.
Õhtu on, ja pilvine, aga prillid lähevad ikka tumedaks. Suveööd on valged.
Viru keskusest tuleb kaks muusikat, kummastki ei saa aru. Keskuse seest tuleb aeglasem ja rahulikum.
Naine tuleb vastu, kellel on ühes käes Kaubamaja kilekott ja teises Kaubamaja paberkott. Paberkott on ilusam.
Mul on paberteipi vaja.
Turvapiiksud piiksuvad kusagil turvalisusest.
Paperteip on otsas. Ehituspoodi ma ei lähe. Ekspluateerin Erkki varusid. Kusagil treppidel mängib keegi saksofoni, kui ma oma joonistusi üles panen. Ilus.
Ma unustan igaks järgmiseks hindamiseks ära, et ma nii kaua neid joonistusi üles panen. Aga saksofon on ilus.
Virge veab trükiklassi redeli, et oma väikseid jukusid suurel kangal kaugemalt näha saaks. Trükiklass on töötajaid täis. Me trükime Erkkiga oma kaks teksti kuue katsega triikimislaua peal. Rõõmustame Ailit ja Kadrit, et see suur raam ja siid, mida me neilt saime, oli nii väikese teksti jaoks vajalik. Meil on ilus suur fotoraam. Esteetiliselt nauditav. Mulle meie tehtud raam meeldib. Tekstiilikad ise on päev otsa oma mastaapseid töid trükkinud.
Harrastan oma basic tegevust ja jooksen läbi linna viimase bussi peale.
/../
Transpordime Lyyniga vanalinnas punaseid tiibu ja kohtame tüdrukut, kellel on minu tehtud rohelised tiivad ja vaidleme ohtralt praktiliste inimeste teemal. Me kumbki ei tea veel, mis praktilisus päris täpselt on. Lyyni uus soeng on kihvt. Ja praktilisus muutub tasakesi mulliks ja hakkab lendama.
Kodus kirjutan ma ilusa kontseptsiooni jutu, aga lõpuks ei saa ma ise ka enam aru, mis ma kokku kirjutasin. Tarbin ohtralt kanget kohvi. Piima ja suhkruga. Ohtralt. Lõpuks loen natuke filosoofiat ka. Schopenhauer on lõbus. Plaat jäi ammu vait ja kell on neli läbi. Linnud laulavad ammu. Viiest on juba täiesti valge. Isegi tuba läbi paksude valgete kardinate on täiesti valge. Mulle segastel asjaoludel hakkavad linnud laulma juba siis, kui väljas on veel täiesti pime. Eerik arvas, et linnud on kiimased, selle pärast.
Nietzsce oli skiso ja hullumeelne ja vaidles sageli lihtsalt selleks, et üldkehtivaid tõekspidamisi küsimuse alla seada. Mu tuba on mulle ka täis. Aga mitte ainult.
Kofeiini üleküllus viib unne. Linnud laulavad mulle unelaulu. Ja jälle see koht. Mitte roosa pilv, vaid üks teine. Ma pole sellest veel siin rääkinud. Ka klishee-laadne.
Naturaalsetest palkidest suurte akendega maja, kus sees on maast laeni raamaturiiulid, molbertid ja kamin ja kus saab alati kuuma kakaod juua. Terrassil on muusikaks mere hääl ja seda ümbritseb lõputu valgest liivast rannariba. Ma käin paljajalu märja liiva peal jooksmas, kui sajab sooja suvevihma ja pärast joon kamina ääres kuuma kakaod ning vaatan läbi suure akna, kuidas vesi õues maha kukub. Kui päike paistab, siis ma maalin ja päike teeb mu naha teist värvi. See on minu maja, kus ma saan üksi olla. See on ilus koht (närvide) puhkamiseks. See koht on alati olemas olnud, nii palju, kui ma mäletan.
Ainult varem käisin ma päikesetõusu vaatamas, jalas valged linased püksid aga nüüd kannan batistist või mingist eriti õhukesest, kohati läbi kumavast, puuvillasest värvilisi kleite.
.
Kus Sina puhkamas käid, kui Sul on nii kiire, et nädalas magad 12-24 tundi??
.
Ja ma näen, et tänases on rohekem kevadet kui eilses. Selle sama kampsuniga, millega mul eile hommikul tuule sees jahe oli, on täna hommikul pilvedest hoolimita soe. Rünkpilved on taevas. Tänases on rohelist rohkem, kui eilses. Saabub suvi pea. Jõuan enesegi hämmastuseks bussi peale, millega ma ei jää absoluutselt hiljaks, viite minutit ka mitte.
Mind tabavad rõõmujoovastused, kui mul on ahastamapanevalt palju teha ja melanhooliahood, kui kõik on korras.
.
Ohralt kohvi. Kuid ahvatlus on igas trepiastmes, igas puhtamas nurgas, igas toolis ja oooo need diivanid - neljandal korrusel või tekstiilikate juures - ahvatlus sinna istuda, ennast hästi kössi kokku tõmmata ja korrakski ainult pea põlvedele toetada..
Ma oskan unenägudega koos kõndida.
******
märts 2005 aprill 2005 mai 2005 juuni 2005 juuli 2005 august 2005 september 2005 oktoober 2005 november 2005 detsember 2005 jaanuar 2006 veebruar 2006 märts 2006 aprill 2006 august 2006
