Betty kirjutas mulle kunagi ammu-ammu: "/../ Ainult ühika toast, 9. korruselt, oma voodist näen asju õigesti - Taevas on nii suur."
Ma olen viimasel ajal juhtunud tundide viisi vaheldumisi muru ja taevast vaatama. Tundide viisi taevast vaatama.
See lause omandas nüüd teise tähenduse. Kui midagi liiga kaua vaadata, muutub ta nagunii uueks.
-
Taevas on nii suur.
Aga muru ei ole. Ja ma hakkasin mustvalgeid sarnase üldilmega, kindla järjekorraga asju vaatama, mille üks Brasiilias sündinud tüüp tegi.
Mitte, et see täielik jama oleks, aga ma ei saa Coelho massilisest populaarsusest siiski aru. See ei tundu üldse nii äge.
-
Karma Politsei eesti keeles tundus nii väga äge.
-
Taevas on nii suur.