Neoonmust

Ükskõik, kui halb sul mingil hetkel on, kui vastik ja valus, sa tead, et aeg aitab. Isegi, kui sa ei unusta. Eneselegi märkamatult muutud sa veel apaatsemaks. Lepid. Ükskõiksus lummab.

Kõike ei veeta ju kunagi kaasas. Osa jääb maha. Teeb uuele ruumi. Kaugeneb. Muutub abstrakstseks. Aga see on osa sinust endast.

Varsti teed sa kõike liiga sarnaselt sellele, nagu koguaeg oled teinud. Mis sind veel puudutaks? Muudaks? Ärataks?

Mul tuli üks Kaarli vana teooria meelde. Millesse, ma ei tea, kas ta ise enam usub. Selle järgi on inimesel nagunii koguaeg ilgelt sitt olla, aga kui see halb tunne mingi piiri ületab, siis me paneme seda tähele.
Võibolla selle pärast ongi negatiivne kõige sagedamini tajutav ülivõrdes.


Ma tahan sooja.

Jumal, mis Sul viga on? Miks Sa lased oma parimaid inimesi tapetud saada? Miks Sa lased kuueteistkümne aastaselt kellelgi üleni heal surnuks lennata? Ärgata öösel, et ronida, et surra. Mille kuradi pärast Sa koonerdad selle fakkin serotoniiniga??

Misasi on õnnetus??
Õnnetus. Õnnetus. Õnnetus. Kui sellest mõelda, veidi rohkem kui vaja, ei saa enam öelda, kas see sõna on ilmaütlevas või sisseütlevas käändes. Keegi ei tahagi sellest mõelda. Mu ümber on nukralt palju inimesi, kes ei oska praegu muust mõelda.

Igasugused surma poetiseerivad ülekantud tähenduses mõistetavad võrdlused on rõvedad.

Mul pole elu sees olnud millestki nii tohutult tohutult tohutult kahju.

Ja ma paaniliselt igatsen.
Ma paaniliselt igatsen.

Herki ütles, et midagi ei saa niisama. Et kammooon! Et kui sa midagi tahad saada, siis pead enne ise midagi andma.

Jason, Hey Nostradamus’es (by Douglas Coupland), ütles:“If you want to get close to somebody, you have to tell him or her something intimate about yourselt. They’ll tell you something intimate in return, and if you keep this going, maybe you’ll end up in love.“

Kõige lihtsam on inimesi panna rääkima sellest, mis sind nende juures huvitab, kui sa samast teemast enda näitel rääkima hakkad. Teatud üllaste kavatsuste tõttu oli mul kord vaja igast tüüpide korterite numbreid teada saada. Kõige eneselemärkamatumalt jagati oma kodu numbreid mu müstilise loo peale, et majas, kus on kümme korterit, on mu uksel number kolmteist. See lugu töötas umbes viisteist korda järjest, hoolimata sellest, et mind repeat’i peal oleva maki tunne valdas.

Igast intiimsuste jagamise taga on justkui eeldus vahetusest.

Ja juba mitu tüübikut on mulle rääkinud igikestvast jõulukingituste probleemist. Et niiiii halb on, kui keegi teeb sulle hinnalise kingituse, ükskõik, kas materiaalse või emotsionaalse väärtuse poolest, ja sul pole talle midagi sama hinnalist valmis varutud. Või kui sa ise teatad, et jätad sel aastal jõulukingitused tegemata ja üks päev enne Suurt Andmiste Püha kaubanduskeskuses ostubuumi poolt puudutatud saad, siis on neil nüüd halb, kellele sa olid rääkinud, et jätame sel korral kingitused ära.

Terve detsembrikuu õpivad väiksed lapsed massiliselt igast luuletusi pähe, et jõuluvana ei peaks neile kingitusi lihtsalt niisama ära andma.
Lapsi kasvatatakse vastutasustamise motivatsioonil. Et kui sa nüüd nii teed, siis saad seda vastu. Et kui sa õhtuti hambaid pesed, saad ilusad ja terved hambad. Kui sa hea laps oled, siis toovad päkapikud sussi sisse nänni. Kui sa koolis hästi õpid, siis saad targaks ja rikkaks. Jne..

Kas selle sotsiaalse pärimuse tõttu või lihtsalt geneetiliselt, aga inimene ei suutvat taluda seda mõtet, et ta on võlgu. Igaüks teab, et niisama ei saa midagi. Kingitustele vastatakse kingitustega. Tasumata teene olevat nagu ähvardus, et sa pead olema igal hetkel valmis seda tasuma. Ning see olevat inimesele väga koormav.

Igast spontaansed andmised on vaid pikema tasumisgraafikuga kingid.

Aitäh on kompensatsioonisõna. Ja sõbralik naeratus on kompensatsioonimiimika. Ükskõik, kas sa oled tegelikult tänulik või depressid tasumise pärast, aga kui sa tänad ja naeratad, siis on sissemakse tehtud. Vastasel juhul on hea andja põhjendatult solvunud tasustamata jätmise pärast.

Ja andmist eraldiseisvana ei ole olemas. See on vaid osa vahenduskaubandusest.

Kõik need olemasolevate vastustega küsimused.. Kunagi ammustel aegadel õpetati mulle koolis, et küsimusele: „How do you do?“, tuleb vastata: „How do you do?“ ja küsimusele: „How are you?“, tuleb vastata: „I’m fine, thank you.“ Ja siis on mind veel valgustatud teadmisega, et lausele: „Jõudu tööle!“, ei tule mitte vastata: „Aitäh!“, vaid: „Tarvis.“

Ilusaid jõule! Ja ma ütlen seda ainult selle pärast, et ma eeldan, et te kõik mulle nüüd sama soovite. Tingimusteta ei ole siin nüüd küll midagi.