Neoonmust

Ükskõik, kui halb sul mingil hetkel on, kui vastik ja valus, sa tead, et aeg aitab. Isegi, kui sa ei unusta. Eneselegi märkamatult muutud sa veel apaatsemaks. Lepid. Ükskõiksus lummab.

Kõike ei veeta ju kunagi kaasas. Osa jääb maha. Teeb uuele ruumi. Kaugeneb. Muutub abstrakstseks. Aga see on osa sinust endast.

Varsti teed sa kõike liiga sarnaselt sellele, nagu koguaeg oled teinud. Mis sind veel puudutaks? Muudaks? Ärataks?

Mul tuli üks Kaarli vana teooria meelde. Millesse, ma ei tea, kas ta ise enam usub. Selle järgi on inimesel nagunii koguaeg ilgelt sitt olla, aga kui see halb tunne mingi piiri ületab, siis me paneme seda tähele.
Võibolla selle pärast ongi negatiivne kõige sagedamini tajutav ülivõrdes.


Ma tahan sooja.