Neoonmust

Kõik on korras. Hästi segaselt. Aga siiski.

Ma joonistan ringe. Läbipaistmatuid. Ja ma vaatan neist läbi. Ma väldin. Ootan ootamatusi. Võtan väikese tüki aega ja rebin ta ära. Ja nüüd ma olen kindel, et kõik on hullud. Tuul, puhu ära. Ootused ja lootused ja tahtmised on kõik segi. Nad puhusid ära. Must. Valge. Punane. Tee terveks ja kleebi kokku aeg. Ära küsi, näe.

Värsket õhku täis lumi lendas igal pool, kui ma koju tulin.

Mul on asju, millest ma üldse rääkida ei taha. Kellelegi eriti. Kõigil on selliseid. Vähemalt mõned. Ükskõik, miks ei taha. Võibolla hirmu pärast, et keegi ei saa aru, isegi kaudselt mitte või ei taha kuulda või väsiks sest teadmisest. Või selle pärast, et lihtsalt ei oska neist rääkida, sest ei saa ise ka eriti aru.
Neil asjadel on komme saladusteks muutuda, ehkki ühel hetkel ei ole enam mingit põhjust endas hoida. Neist saab ise juba aru ja (abivalmis) kuulajaid oleks. Aga mina olen harjunud neid kinni katma kohe, kui sõnad sinna poole lähevad. Ilma et ise seda tähelegi paneks. Ma ehitan nad sisse selle maailma külge, mis on ainult minu.
Kurbusel on suuremad soodumused pagendumiseks.
Suht häguselt läheb piir vaikimise ja valetamise vahel. Sotsiaalse olendina on ennast peita loomuvastane ja raske. Väga kurvana, kui valu palju varjata, on lihtsam eneselegi märkamatult, näidata veel rohkem rõõmu, et kokkuvõttes ennast vähem peita, et vähem valetada. Ja kurbus läheb aina valusmaks, sest keegi seda tähele ei pane. Ja mina ei märka, kui ühekülgselt ma lahti olen.
Kui kõigi inimeste rääkimatutest häirivatest emotsioonidest saaks kokku ehitada torni, siis see torn oleks looklev nagu sõlmi täis nöör ja ummistaks kogu Linnutee galaktika ära. Aga selliseid personaalseid hurmavaid losse on päris paljudel. Nad on sõlmi täis ja kui salajased segavad asjad liiga seostuvad ära, on nii halb hingata, et lakkamatu õhutus kurnab.
Peitu määratud asjadest saab ainult pinnapealselt rääkida.

Lossid ega tornid ei saa kunagi kindlusteks. Varjust on jälgida lihtne ja turvaline, aga päike ei hakka peale.

Vanasti rohkem, aga vahest ikka veel, antakse poest mõnele riideesemele kaasa tagavaranööbid ja tükike kangast, et vajadusel paigata. Värsked paigad ei sobi kulunud lemmikpükste peale! Sest see auk on ju vaid väike osa kogu kulumisest, kui sa selle ära peidad, on püksid ikka sama väsinud ja katki, kuigi auk on peidus.

Katkised ja kulunud inimesed võivad väga imelised olla. Nad painutavad mu maailma palju huvitavamaks ja ilusamaks.

Ma tegin eile öösel lumeingleid keset teed.