Ma joonistan ringe. Läbipaistmatuid. Ja ma vaatan neist läbi. Ma väldin. Ootan ootamatusi. Võtan väikese tüki aega ja rebin ta ära. Ja nüüd ma olen kindel, et kõik on hullud. Tuul, puhu ära. Ootused ja lootused ja tahtmised on kõik segi. Nad puhusid ära. Must. Valge. Punane. Tee terveks ja kleebi kokku aeg. Ära küsi, näe.
Tead, mis on imelik? Sa kirjutad midagi sellist, ja lähed saia ostma. Või hambaid pesema. Või koeraga jalutama. Abstraktne traagika on kiiresti riknev kaup.
ma just adusin, et ebaviisakas on olla õnnelik. kui keegi küsib, kas sa oled õnnelik, siis vastata jah, näitab, et oled eriliselt rumal. õnnelik olla on rumal ja ebaviisakas. lapsik, naiivne, poolearuline.
tahad koos minuga olla rumal, ebasviisakas, lapsik, naiivne ja poolearuline?
-> to unine hobune: ei lähe ju. ma joonistan ringe. nagu daa. ja isegi kui ma lähen poodi või koeraga jalutama, siis ma joonistan kogu selle aja ringe.
-> to kuukuma: jaaa!! ma arvan, et see sai eile otsustatud.