Neoonmust

Mulle ei meeldi kokkuvõtted. Abstraheerimise/elimineerimise issued. Lõpututes kogustes lugusi jääb jutustamata, uute tekitamise hüvangu nimel.
Mitte et ma seda nüüd nii ohtralt oleks teinud, aga mõne korra juba küll. Ma kaon ära. Ma ei plaani kaduda. Aga tulen kaugele ära ja okupeerin ennast kõigega ja kõigiga, nii et enam ei oska aimatagi, kus on mu lugude algused.

Tegelikult ei taha ma ju maailmasi välja vahetada. Ma ahmin nii palju, et kõik ei mahu. Osa pudeneb maha ja kukub kildudeks. Kaob ära.
„Ära siis ära kao!“

Ma ei tea, kumb on enne, kas mingid asjad minu sees panevad teisi kohti otsima või ma lihtsalt lähen ja lasen keskkonnal end vormida. Aga on asju, mis teisenevad nii jubemaruväga märkamatult.
On asju või inimesi, mida ja keda mingist hetkest alates nii iseenesest mõistevalt imelisteks pead, ja ühel hetkel leiad end nendetuna. Teiste imede keskelt. Teiste imeliste inimeste keskelt.
Kõik ei ole kaduv, ma tean.
Mis jääb?
Mis paneb uut ostima? Rahulolematus? Lootus? Unistus? Misasi on igatsus?

Nele reisikiri Venemaalt tuleb viimastel päevadel meelde. See asendamatute inimeste jutt.
Kui palju inimesi mahub? Selles mõttes, et kvantiteet ei hakkas kvaliteeti mõjutama. Et kõik ei muutuks vaid seltskonnaks. Ma nii tahan, et oleks päris. Kõik ei pea. Aga kui midagi ei ole päris, siis väsib liiga ära.
Ma olen viimased kolm ööd oma eestimaised sõpse unes näinud. Väga imelikes unenägudes, muide.
Ma eeldasin miskipärast, et hakkan teid kõiki kuidagi teistmoodi igatsema. Paanilisemalt.
Mõtlen heldimuses, aga ei taha tagasi vanasse koju, ifjunõuwataimiin.

Kui Mari mu keerulist nime regulaarselt eestipäraselt ütleb, tuleb meelde, et mittttekeeeeeeeegi teine mu uutest sõpsidest seda ei suuda.

Mis hoiab alles?

„Ära siis ära kao.“ Kas see lause hoidis alles?

Osade inimestega on ohtralt mingeid loogika-aluseid, mida seletama ei pea. Nendega on lihtsam rääkida. Kas ma saan nüüd teada, kus need olid vaid selle pärast, et me piisavalt koos hängisime, ja kuhu tulevad asendused? Obviously, ma muundun veits teises suunas.

Päeval oli nii soe. Kõik on roheline või õitseb. Ja varsti on suvi. Ja Hispaaniasse peaks see veelgi varem tulema. Khuul.

Kõike on siin tohutult palju, ma igatsen originaalsuse illusioone.

Nii palju on uusi inimesi, kes puistavad välja oma lugusi, ilma et minu omi teaks. Ainõu, aiduudeseim. Aga kummaline on, kui keegi räägib millestki eeeriti erakordsest, ükskõik, kas rõõmust või valust, ja ta ei tea, et sa oled näinud seda veel rohkem. Sügavamalt ja räpasemalt või helgemalt ja üllatavamalt. Ainõu, teifiildeseim. Kauguses kõmavad lood minust.
Ma ei viitsi kõike seletada.

Kerge ja vaba. Ma lendan imelisuses.

Jumal hoiab. Hoia.

Ma usaldan.