Neoonmust
kujuta ettereede, mai 27, 2005
Võim
Sa võid öelda mida iganes. Aga millest sa räägid?
Sa võid teha mida iganes. Ja mida kuradit sa teed?
Sa võid teha mida iganes. Ja mida kuradit sa teed?
_____
Seda värsket rohelist ei olegi enam. Suvi on nüüd käes. Kõik on valmis. Täna oleks viimane eksam. Pralled ja praktikad veel.
Kunagi ammu-ammu tahtsin mingi perioodi vältel üsna tihti, et esmaspäevast saaks hästi kiiresti reede. Ja nüüd lähebki alati nii.
Soovidega peab ettevaatlik olema. Sest soovid lähevadki täide. Mari-Liis õpetas seda talvel mulle. Lumega.
..
Mingi päev, see nädal, kui olin jälle liiga kaua järjest üleval olnud, ühest hommikust teise õhtusse, siis crashis mu mälu kokku. Täiesti seosetult sellega, mis ma enda arvates mõelda üritasin kerkis esile erinevaid asju, mis kunagi on olnud. Need asjad olid omavahel seotud vaid selle poolest, et nad olid ilusad hetked. Neis olid inimesed, kes mulle mingil ajal on väga kallid olnud. Kasvõi korraks. Inimesed, kes mulle kas või hetkeks on väga-väga korda läinud. Ma ei mõtle neile kõigile nii sageli. Teile kõigile siis. Selle kokkujooksnud mäluga vuhises mu silme ees tohutult palju ilusat. Mus on ohtralt armastust ja tegelikult olen ma hea.
Selle elu-ilusad-hetked-video lõpetas kollane võilille põld Mustamäe avarustes/lõputu kollane rapsipõld Viljandi-Tartu maantee ääres + pea-käib-tohutult-ringi-istuks-maha-kollaste-kollaste-võilillede vahele/panime-matsu-ja-tõusen-püsti-ja-pea-käib-tohutult-ringi-ja-kollane-kollane-lõputu-rapsipõld-ja-Heli-on-rohkem-katki-kui-mina. Video lõpuvärk ei olnud selline nagu need teised stseenid.
..
Möllav alateadvus või magamata unenäod või misiganes. Minu MisIganes taas.
Ma ei teadnud, et need kõik asjad on ikka veel alles mu sees. Sügaval. Selleks, et vahel sooja suveõhuga unes kõndides avalduda.
Ma ei aimagi, mis sinust minu sisse jääb..
Kunagi ammu-ammu tahtsin mingi perioodi vältel üsna tihti, et esmaspäevast saaks hästi kiiresti reede. Ja nüüd lähebki alati nii.
Soovidega peab ettevaatlik olema. Sest soovid lähevadki täide. Mari-Liis õpetas seda talvel mulle. Lumega.
..
Mingi päev, see nädal, kui olin jälle liiga kaua järjest üleval olnud, ühest hommikust teise õhtusse, siis crashis mu mälu kokku. Täiesti seosetult sellega, mis ma enda arvates mõelda üritasin kerkis esile erinevaid asju, mis kunagi on olnud. Need asjad olid omavahel seotud vaid selle poolest, et nad olid ilusad hetked. Neis olid inimesed, kes mulle mingil ajal on väga kallid olnud. Kasvõi korraks. Inimesed, kes mulle kas või hetkeks on väga-väga korda läinud. Ma ei mõtle neile kõigile nii sageli. Teile kõigile siis. Selle kokkujooksnud mäluga vuhises mu silme ees tohutult palju ilusat. Mus on ohtralt armastust ja tegelikult olen ma hea.
Selle elu-ilusad-hetked-video lõpetas kollane võilille põld Mustamäe avarustes/lõputu kollane rapsipõld Viljandi-Tartu maantee ääres + pea-käib-tohutult-ringi-istuks-maha-kollaste-kollaste-võilillede vahele/panime-matsu-ja-tõusen-püsti-ja-pea-käib-tohutult-ringi-ja-kollane-kollane-lõputu-rapsipõld-ja-Heli-on-rohkem-katki-kui-mina. Video lõpuvärk ei olnud selline nagu need teised stseenid.
..
Möllav alateadvus või magamata unenäod või misiganes. Minu MisIganes taas.
Ma ei teadnud, et need kõik asjad on ikka veel alles mu sees. Sügaval. Selleks, et vahel sooja suveõhuga unes kõndides avalduda.
Ma ei aimagi, mis sinust minu sisse jääb..
neljapäev, mai 19, 2005
ära
Päike tuleb välja ja kaob siis jälle ära. Vastasmaja plekk-katus läigib ja sätendab silmipimestavalt puude vahelt. Kui seda vaadata, kasvõi korraks, peab silmad vahepeal tugevasti kinni pigistama, et muud ka taas näha saaks. Kui pilved päikese ette tulevad, ainult siis võib näha reljeefseid triipe katuse peal. Valguse sees kaovad nad ära.
Puudel on juba lehed. Kevaderohelised ja väikesed. Värskust täis. Asfaldi vahelt kasvab muru.
Green Grass of Tunnel. Mängib. Mängi!
Nii khuul on näha kahekuust last naermas.
Vastu valgust vaadates paistavad rosinad läbi. Ma söön läbipaistvaid rosinaid.
Mul on külm.
Usu ja entusiasmi sissevool.
Teha midagi nii pühendunult, et isegi mitte tülgastuse tekkimist tähele panna.
Su päikesepaistes mu päikene paistku.
Aeg läheb ära. Kiiresti ära. Ära.
"And when I'm swimming in through a tunnel.... I shut my eyes."
Väsinud olen ma ära.
Puudu. Tohutult liiiiiga puudu.
Kardan proovimata jätta rohkem kui proovida.
Puudel on juba lehed. Kevaderohelised ja väikesed. Värskust täis. Asfaldi vahelt kasvab muru.
Green Grass of Tunnel. Mängib. Mängi!
Nii khuul on näha kahekuust last naermas.
Vastu valgust vaadates paistavad rosinad läbi. Ma söön läbipaistvaid rosinaid.
Mul on külm.
Usu ja entusiasmi sissevool.
Teha midagi nii pühendunult, et isegi mitte tülgastuse tekkimist tähele panna.
Su päikesepaistes mu päikene paistku.
Aeg läheb ära. Kiiresti ära. Ära.
"And when I'm swimming in through a tunnel.... I shut my eyes."
Väsinud olen ma ära.
Puudu. Tohutult liiiiiga puudu.
Kardan proovimata jätta rohkem kui proovida.
reede, mai 13, 2005
ma
Mu kõrval istub siniste teksade ja beezi jopega tüdruk. Ta süles on avatud Kroonika, kus on pilt kõhuli lamavast Kerttu Rakkest, kellel on jalas samades värvides sinised teksad ja beez top. Kerttu toetub oma küünarnukkidele ja kõlgutab jalgu. Suur pealkiri on ta pea kohal: "Fuck, ma ei pane ju müüja riideid endale selga". Kerttu ei pane müüja riideid endale selga, ma järeldan.
Bussijuht kuulab vene poppi. Mina ja tüdruk, kes Kerttust rohkem loeb, kui et ta müüja riideid selga ei pane, me kuulame ka vene poppi. Muusika asendub jutuga. Mingid vene keelt kõnelevad tüübid helistavad raadiosse. Soovivad oma soovilugusi, ma järeldan. Ja me kuulame jälle vene poppi.
Mu vastas kõlguvad üle tooli ääre kolme paari siniste teksade sees kõhnad jalad. Kaks paari valgeid tenniseid ja ühed roosad kingad:
"Ei. Ma tahan kohe."
"Jaanika, me viime su siia."
"Kes sulle meeldib?"
"Ma ei ütle sulle."
"Ütle juba."
"Ei ütle."
"Ta ei ole üldse meie klassist ega koo.."
"Ott!"
"Hehee"
"Ei. Sa ei tunnegi teda."
Jalad kõlguvad edasi. Kerttu lamab edasi. Vene popp mängib edasi.
Bussiootepaviljonides on blondide kiharetaga chick, kelle seljas on punane Triumphi pesu. Valgusfoori taga ootab onu, kellel on käes kadakakimp. Nagu viht, ainult värske. Kaks noort ema kahe noore lapsega jalutavad üle tee. Ühel lapsel on heleroosa kompekas. Sama tooni nagu need kingad kõlkuvate jalgade otsas.
Keegi tuigub. Tal on suured vuntsid.
Keegi lonkab. Tal on hallid viigipüksid ja hall, lausa nauditavate tehnoloogiliste lahendustega jopp.
Keegi kõnnib hästi kiiresti. Tal on tohutult pikad blondeeritud juuksed.
"Tahad vä?"
"Vahet ei ole."
Paulig on väjavalitu ja koleda suure rohelise plakati sees.
Sinise nokakaga ja suure kõhuga tüüp imeb ennastunustavalt korraliku mahvi suitsu.
Tädi tuleb peale, naeratab meelalt bussijuhile ja täna me enam keegi vene poppi ei kuula. Vähemalt koos mitte.
Ma oleks võinud bussis filosoofiat lugeda. Aga ma polnud ju nii ammu vene poppi ka kuulanud.
Õhtu on, ja pilvine, aga prillid lähevad ikka tumedaks. Suveööd on valged.
Viru keskusest tuleb kaks muusikat, kummastki ei saa aru. Keskuse seest tuleb aeglasem ja rahulikum.
Naine tuleb vastu, kellel on ühes käes Kaubamaja kilekott ja teises Kaubamaja paberkott. Paberkott on ilusam.
Mul on paberteipi vaja.
Turvapiiksud piiksuvad kusagil turvalisusest.
Paperteip on otsas. Ehituspoodi ma ei lähe. Ekspluateerin Erkki varusid. Kusagil treppidel mängib keegi saksofoni, kui ma oma joonistusi üles panen. Ilus.
Ma unustan igaks järgmiseks hindamiseks ära, et ma nii kaua neid joonistusi üles panen. Aga saksofon on ilus.
Virge veab trükiklassi redeli, et oma väikseid jukusid suurel kangal kaugemalt näha saaks. Trükiklass on töötajaid täis. Me trükime Erkkiga oma kaks teksti kuue katsega triikimislaua peal. Rõõmustame Ailit ja Kadrit, et see suur raam ja siid, mida me neilt saime, oli nii väikese teksti jaoks vajalik. Meil on ilus suur fotoraam. Esteetiliselt nauditav. Mulle meie tehtud raam meeldib. Tekstiilikad ise on päev otsa oma mastaapseid töid trükkinud.
Harrastan oma basic tegevust ja jooksen läbi linna viimase bussi peale.
/../
Transpordime Lyyniga vanalinnas punaseid tiibu ja kohtame tüdrukut, kellel on minu tehtud rohelised tiivad ja vaidleme ohtralt praktiliste inimeste teemal. Me kumbki ei tea veel, mis praktilisus päris täpselt on. Lyyni uus soeng on kihvt. Ja praktilisus muutub tasakesi mulliks ja hakkab lendama.
Kodus kirjutan ma ilusa kontseptsiooni jutu, aga lõpuks ei saa ma ise ka enam aru, mis ma kokku kirjutasin. Tarbin ohtralt kanget kohvi. Piima ja suhkruga. Ohtralt. Lõpuks loen natuke filosoofiat ka. Schopenhauer on lõbus. Plaat jäi ammu vait ja kell on neli läbi. Linnud laulavad ammu. Viiest on juba täiesti valge. Isegi tuba läbi paksude valgete kardinate on täiesti valge. Mulle segastel asjaoludel hakkavad linnud laulma juba siis, kui väljas on veel täiesti pime. Eerik arvas, et linnud on kiimased, selle pärast.
Nietzsce oli skiso ja hullumeelne ja vaidles sageli lihtsalt selleks, et üldkehtivaid tõekspidamisi küsimuse alla seada. Mu tuba on mulle ka täis. Aga mitte ainult.
Kofeiini üleküllus viib unne. Linnud laulavad mulle unelaulu. Ja jälle see koht. Mitte roosa pilv, vaid üks teine. Ma pole sellest veel siin rääkinud. Ka klishee-laadne.
Naturaalsetest palkidest suurte akendega maja, kus sees on maast laeni raamaturiiulid, molbertid ja kamin ja kus saab alati kuuma kakaod juua. Terrassil on muusikaks mere hääl ja seda ümbritseb lõputu valgest liivast rannariba. Ma käin paljajalu märja liiva peal jooksmas, kui sajab sooja suvevihma ja pärast joon kamina ääres kuuma kakaod ning vaatan läbi suure akna, kuidas vesi õues maha kukub. Kui päike paistab, siis ma maalin ja päike teeb mu naha teist värvi. See on minu maja, kus ma saan üksi olla. See on ilus koht (närvide) puhkamiseks. See koht on alati olemas olnud, nii palju, kui ma mäletan.
Ainult varem käisin ma päikesetõusu vaatamas, jalas valged linased püksid aga nüüd kannan batistist või mingist eriti õhukesest, kohati läbi kumavast, puuvillasest värvilisi kleite.
.
Kus Sina puhkamas käid, kui Sul on nii kiire, et nädalas magad 12-24 tundi??
.
Ja ma näen, et tänases on rohekem kevadet kui eilses. Selle sama kampsuniga, millega mul eile hommikul tuule sees jahe oli, on täna hommikul pilvedest hoolimita soe. Rünkpilved on taevas. Tänases on rohelist rohkem, kui eilses. Saabub suvi pea. Jõuan enesegi hämmastuseks bussi peale, millega ma ei jää absoluutselt hiljaks, viite minutit ka mitte.
Mind tabavad rõõmujoovastused, kui mul on ahastamapanevalt palju teha ja melanhooliahood, kui kõik on korras.
.
Ohralt kohvi. Kuid ahvatlus on igas trepiastmes, igas puhtamas nurgas, igas toolis ja oooo need diivanid - neljandal korrusel või tekstiilikate juures - ahvatlus sinna istuda, ennast hästi kössi kokku tõmmata ja korrakski ainult pea põlvedele toetada..
Ma oskan unenägudega koos kõndida.
Bussijuht kuulab vene poppi. Mina ja tüdruk, kes Kerttust rohkem loeb, kui et ta müüja riideid selga ei pane, me kuulame ka vene poppi. Muusika asendub jutuga. Mingid vene keelt kõnelevad tüübid helistavad raadiosse. Soovivad oma soovilugusi, ma järeldan. Ja me kuulame jälle vene poppi.
Mu vastas kõlguvad üle tooli ääre kolme paari siniste teksade sees kõhnad jalad. Kaks paari valgeid tenniseid ja ühed roosad kingad:
"Ei. Ma tahan kohe."
"Jaanika, me viime su siia."
"Kes sulle meeldib?"
"Ma ei ütle sulle."
"Ütle juba."
"Ei ütle."
"Ta ei ole üldse meie klassist ega koo.."
"Ott!"
"Hehee"
"Ei. Sa ei tunnegi teda."
Jalad kõlguvad edasi. Kerttu lamab edasi. Vene popp mängib edasi.
Bussiootepaviljonides on blondide kiharetaga chick, kelle seljas on punane Triumphi pesu. Valgusfoori taga ootab onu, kellel on käes kadakakimp. Nagu viht, ainult värske. Kaks noort ema kahe noore lapsega jalutavad üle tee. Ühel lapsel on heleroosa kompekas. Sama tooni nagu need kingad kõlkuvate jalgade otsas.
Keegi tuigub. Tal on suured vuntsid.
Keegi lonkab. Tal on hallid viigipüksid ja hall, lausa nauditavate tehnoloogiliste lahendustega jopp.
Keegi kõnnib hästi kiiresti. Tal on tohutult pikad blondeeritud juuksed.
"Tahad vä?"
"Vahet ei ole."
Paulig on väjavalitu ja koleda suure rohelise plakati sees.
Sinise nokakaga ja suure kõhuga tüüp imeb ennastunustavalt korraliku mahvi suitsu.
Tädi tuleb peale, naeratab meelalt bussijuhile ja täna me enam keegi vene poppi ei kuula. Vähemalt koos mitte.
Ma oleks võinud bussis filosoofiat lugeda. Aga ma polnud ju nii ammu vene poppi ka kuulanud.
Õhtu on, ja pilvine, aga prillid lähevad ikka tumedaks. Suveööd on valged.
Viru keskusest tuleb kaks muusikat, kummastki ei saa aru. Keskuse seest tuleb aeglasem ja rahulikum.
Naine tuleb vastu, kellel on ühes käes Kaubamaja kilekott ja teises Kaubamaja paberkott. Paberkott on ilusam.
Mul on paberteipi vaja.
Turvapiiksud piiksuvad kusagil turvalisusest.
Paperteip on otsas. Ehituspoodi ma ei lähe. Ekspluateerin Erkki varusid. Kusagil treppidel mängib keegi saksofoni, kui ma oma joonistusi üles panen. Ilus.
Ma unustan igaks järgmiseks hindamiseks ära, et ma nii kaua neid joonistusi üles panen. Aga saksofon on ilus.
Virge veab trükiklassi redeli, et oma väikseid jukusid suurel kangal kaugemalt näha saaks. Trükiklass on töötajaid täis. Me trükime Erkkiga oma kaks teksti kuue katsega triikimislaua peal. Rõõmustame Ailit ja Kadrit, et see suur raam ja siid, mida me neilt saime, oli nii väikese teksti jaoks vajalik. Meil on ilus suur fotoraam. Esteetiliselt nauditav. Mulle meie tehtud raam meeldib. Tekstiilikad ise on päev otsa oma mastaapseid töid trükkinud.
Harrastan oma basic tegevust ja jooksen läbi linna viimase bussi peale.
/../
Transpordime Lyyniga vanalinnas punaseid tiibu ja kohtame tüdrukut, kellel on minu tehtud rohelised tiivad ja vaidleme ohtralt praktiliste inimeste teemal. Me kumbki ei tea veel, mis praktilisus päris täpselt on. Lyyni uus soeng on kihvt. Ja praktilisus muutub tasakesi mulliks ja hakkab lendama.
Kodus kirjutan ma ilusa kontseptsiooni jutu, aga lõpuks ei saa ma ise ka enam aru, mis ma kokku kirjutasin. Tarbin ohtralt kanget kohvi. Piima ja suhkruga. Ohtralt. Lõpuks loen natuke filosoofiat ka. Schopenhauer on lõbus. Plaat jäi ammu vait ja kell on neli läbi. Linnud laulavad ammu. Viiest on juba täiesti valge. Isegi tuba läbi paksude valgete kardinate on täiesti valge. Mulle segastel asjaoludel hakkavad linnud laulma juba siis, kui väljas on veel täiesti pime. Eerik arvas, et linnud on kiimased, selle pärast.
Nietzsce oli skiso ja hullumeelne ja vaidles sageli lihtsalt selleks, et üldkehtivaid tõekspidamisi küsimuse alla seada. Mu tuba on mulle ka täis. Aga mitte ainult.
Kofeiini üleküllus viib unne. Linnud laulavad mulle unelaulu. Ja jälle see koht. Mitte roosa pilv, vaid üks teine. Ma pole sellest veel siin rääkinud. Ka klishee-laadne.
Naturaalsetest palkidest suurte akendega maja, kus sees on maast laeni raamaturiiulid, molbertid ja kamin ja kus saab alati kuuma kakaod juua. Terrassil on muusikaks mere hääl ja seda ümbritseb lõputu valgest liivast rannariba. Ma käin paljajalu märja liiva peal jooksmas, kui sajab sooja suvevihma ja pärast joon kamina ääres kuuma kakaod ning vaatan läbi suure akna, kuidas vesi õues maha kukub. Kui päike paistab, siis ma maalin ja päike teeb mu naha teist värvi. See on minu maja, kus ma saan üksi olla. See on ilus koht (närvide) puhkamiseks. See koht on alati olemas olnud, nii palju, kui ma mäletan.
Ainult varem käisin ma päikesetõusu vaatamas, jalas valged linased püksid aga nüüd kannan batistist või mingist eriti õhukesest, kohati läbi kumavast, puuvillasest värvilisi kleite.
.
Kus Sina puhkamas käid, kui Sul on nii kiire, et nädalas magad 12-24 tundi??
.
Ja ma näen, et tänases on rohekem kevadet kui eilses. Selle sama kampsuniga, millega mul eile hommikul tuule sees jahe oli, on täna hommikul pilvedest hoolimita soe. Rünkpilved on taevas. Tänases on rohelist rohkem, kui eilses. Saabub suvi pea. Jõuan enesegi hämmastuseks bussi peale, millega ma ei jää absoluutselt hiljaks, viite minutit ka mitte.
Mind tabavad rõõmujoovastused, kui mul on ahastamapanevalt palju teha ja melanhooliahood, kui kõik on korras.
.
Ohralt kohvi. Kuid ahvatlus on igas trepiastmes, igas puhtamas nurgas, igas toolis ja oooo need diivanid - neljandal korrusel või tekstiilikate juures - ahvatlus sinna istuda, ennast hästi kössi kokku tõmmata ja korrakski ainult pea põlvedele toetada..
Ma oskan unenägudega koos kõndida.
kolmapäev, mai 11, 2005
dääääm
käsin täna kopli ja kristiine piiril, ühes armsas, sada aastat vanas majas, et näha kõige väiksemat ja kompaktsemat korterit ever. ma poleks varem osanud ettegi kujutada, et nii palju ruume: kaks tuba ja köök ja esik ja dushiruum võivad kokku moodustada kakskümmend üks ja pool ruutmeetrit (mis on kolm maailma kõige väiksemat tuba, kolm minu tuba, sama suur) ja et seejuures pole see kõik üldse mitte kole, vaid lihtsalt tohutult hämmastav oma kompaktsuses. tõesti ei tuleks selle peale, et ruum, mis on isegi minu liiga-liiga väikesest riidekapist võibolla veel väiksem, ehk siis ruum, mille põrand on ristkülik, mille mõlemad küljed on alla meetri, moodustab ruumi "dushinurk+wc" ja seda on täiesti võimalik kasutada ja ta näeb isegi armas välja oma stiilse ukse ja teiste stiilsete elementidega..
kohad, mida inimesed oma kodudeks peavad, on väga erinevad. kohad, millest võib saada su kodu, on väga erinevad.
teel maailma kõige kompaktsemasse korterisse, sõle ja tulika ja paldiski tänavate ristmikul, selle tohutu liiklusemüra sees, valgusfoori taga seistes, hõikas üks kahtlases olekus mees vene keeles midagi. kahtlases olekus venekeelsed mehed hõikavad tänavatel sageli midagi. enamust inimestest, keda me tänaval kuuleme, ei pane me tähele. mina ei pane tähele. kui sa ka peaksid õhtul mäletama, et sa kõndisid päeval kusagil mõne meetrise kaarega mööda paarist tuikuvast parmust, kas sa suudaksid nende parmude nägusid meenutada? miks peakski, eksole. distants on loomulik. power to walk away from anything less than lovely. aga see vana mees seal ristmikul ikkagi. ma oleks tast eemalt möödunud ja teda mitte kunagi mäletanud. aga ma olin koos emaga, sest ta tahtis muga kaasa tulla korterit vaatama ja ta küsis, kas see mees on purjus. ma vaatasin siis tüübi poole ja kui ta liikus meist mõned meetrid eemal, mitte ei kõndinud, vaid tammus ühe koha peal, nagu jalgu ei saaks põlvest kõverdada, kõikus natuke ühele ja natuke teisele poole, nägi ta suhteliselt purjus välja. mina oleks ignorantselt üle tee läinud. aga mu hoolitsev ema.. anyway, sel mehel polnud mingit joovet, vaid tal olid vererõhu probleemid ja mingid südamehäired ja ta vajas arstiabi. väga. ta tammus, sest ta ei saanud liikuda ja ta oli paanikas, sest kõik ignoreerised teda, kes tast mööda juhtusid kõndima. tal ei olnud telefoni ja ta oli vist pisut eksinud ka. erinevalt oma emast siis, ei ole mu vene keele oskus eriti laiaulatuslik ja ma ei saanud ta jutust just väga sõna-sõnalt aru. ma sain helistada oma tudengitlefoniga, millega ma pole nädal aega helistanud ja päris pikalt lobiseda sellest, kus me täpselt seal ristmikul asume ja isegi seda, mis onul seljas on, miksiganes, see viimane huvi pakkus siis.. ma arvan, et see on päris armas, et hädaabinumbreid saab siis ka valida, kui sul telefoni arve maksmata on. justkui oleks olemas miski, nende kõnede näol siis, mille üldisest ja vältimatust otstarbest kõik aru saavad. aga see on üldine, abstraheeritud arusaam, sest konkreetsest hädas olevast onust lähevad kõik rutakal sammul mööda.
..
mu kallis kaust, kõigi nende joonistega, ehk praktiliselt kõigega siis, mis mul teisipäevasteks eriala hindamisteks tehtud oli, paistabki jäädavalt kadunud olevat. no däääääm. krt. olen nüüd ka koolis kõik oma kapid ja sahtlid korduvalt asjadest tühjaks tõstnud ja ainuke asi, mida ma tahan öelda on dääääääm. ehk siis, ma peaksin ja võiksin praeguse seisuga, teisipäevani välja kõik järgnevad ööd ja päevad eksamite vahel, veetma näiteks koolis valguslaua taga. et natuke hoiaks aega kokku selle valguslauaga. fakk noh. nõme on kõike nüüd kiiresti uuesti joonistada, kui mul on tuhat muud asja ka teha. kusjuures, most probably, vedeleb see kaust siis mõnes suvalises poes või tõesti kusiganes.
kohad, mida inimesed oma kodudeks peavad, on väga erinevad. kohad, millest võib saada su kodu, on väga erinevad.
teel maailma kõige kompaktsemasse korterisse, sõle ja tulika ja paldiski tänavate ristmikul, selle tohutu liiklusemüra sees, valgusfoori taga seistes, hõikas üks kahtlases olekus mees vene keeles midagi. kahtlases olekus venekeelsed mehed hõikavad tänavatel sageli midagi. enamust inimestest, keda me tänaval kuuleme, ei pane me tähele. mina ei pane tähele. kui sa ka peaksid õhtul mäletama, et sa kõndisid päeval kusagil mõne meetrise kaarega mööda paarist tuikuvast parmust, kas sa suudaksid nende parmude nägusid meenutada? miks peakski, eksole. distants on loomulik. power to walk away from anything less than lovely. aga see vana mees seal ristmikul ikkagi. ma oleks tast eemalt möödunud ja teda mitte kunagi mäletanud. aga ma olin koos emaga, sest ta tahtis muga kaasa tulla korterit vaatama ja ta küsis, kas see mees on purjus. ma vaatasin siis tüübi poole ja kui ta liikus meist mõned meetrid eemal, mitte ei kõndinud, vaid tammus ühe koha peal, nagu jalgu ei saaks põlvest kõverdada, kõikus natuke ühele ja natuke teisele poole, nägi ta suhteliselt purjus välja. mina oleks ignorantselt üle tee läinud. aga mu hoolitsev ema.. anyway, sel mehel polnud mingit joovet, vaid tal olid vererõhu probleemid ja mingid südamehäired ja ta vajas arstiabi. väga. ta tammus, sest ta ei saanud liikuda ja ta oli paanikas, sest kõik ignoreerised teda, kes tast mööda juhtusid kõndima. tal ei olnud telefoni ja ta oli vist pisut eksinud ka. erinevalt oma emast siis, ei ole mu vene keele oskus eriti laiaulatuslik ja ma ei saanud ta jutust just väga sõna-sõnalt aru. ma sain helistada oma tudengitlefoniga, millega ma pole nädal aega helistanud ja päris pikalt lobiseda sellest, kus me täpselt seal ristmikul asume ja isegi seda, mis onul seljas on, miksiganes, see viimane huvi pakkus siis.. ma arvan, et see on päris armas, et hädaabinumbreid saab siis ka valida, kui sul telefoni arve maksmata on. justkui oleks olemas miski, nende kõnede näol siis, mille üldisest ja vältimatust otstarbest kõik aru saavad. aga see on üldine, abstraheeritud arusaam, sest konkreetsest hädas olevast onust lähevad kõik rutakal sammul mööda.
..
mu kallis kaust, kõigi nende joonistega, ehk praktiliselt kõigega siis, mis mul teisipäevasteks eriala hindamisteks tehtud oli, paistabki jäädavalt kadunud olevat. no däääääm. krt. olen nüüd ka koolis kõik oma kapid ja sahtlid korduvalt asjadest tühjaks tõstnud ja ainuke asi, mida ma tahan öelda on dääääääm. ehk siis, ma peaksin ja võiksin praeguse seisuga, teisipäevani välja kõik järgnevad ööd ja päevad eksamite vahel, veetma näiteks koolis valguslaua taga. et natuke hoiaks aega kokku selle valguslauaga. fakk noh. nõme on kõike nüüd kiiresti uuesti joonistada, kui mul on tuhat muud asja ka teha. kusjuures, most probably, vedeleb see kaust siis mõnes suvalises poes või tõesti kusiganes.
laupäev, mai 07, 2005
Kaks täppidega O-d
Luuletustele on lubatud nõretamapanev melanhoolia, mis proosateksti puhul tundub kohatu. Magamatus annab õiguse asju pooleldi teha, peaasi, et ära. Öised mõtteavaldused omavad voli, toetumaks absurdsematele loogika-alustele, normidest enam kõrvale kaldumiseks. Unenäod lubavad ühel ruumil teiseks muutuda.
.
Öös on asju. Huvitavaid mõtteid. Põnevaid inimesi.
.
Tead, mis tunne mulle meeldib? See kui mõnda aega pole kooli või kui ma lihtsalt ei jõua sinna pikema aja vältel, pole kolm korda nädalas joonistamist + neli tundi moejoonistust + maal + igast eriaala tundideks joonistamised, kui siis tekib see vastupandamatu soov absoluutselt kõikjale midagi kriitseldada. See kriitseldamistung meeldibki.
.
Ma ei ole veel aru saanud, miks ma siia üldse midagi kirjutan. Ehk tuleb ka kaemus kord..
.
Öös on asju. Huvitavaid mõtteid. Põnevaid inimesi.
.
Tead, mis tunne mulle meeldib? See kui mõnda aega pole kooli või kui ma lihtsalt ei jõua sinna pikema aja vältel, pole kolm korda nädalas joonistamist + neli tundi moejoonistust + maal + igast eriaala tundideks joonistamised, kui siis tekib see vastupandamatu soov absoluutselt kõikjale midagi kriitseldada. See kriitseldamistung meeldibki.
.
Ma ei ole veel aru saanud, miks ma siia üldse midagi kirjutan. Ehk tuleb ka kaemus kord..
kolmapäev, mai 04, 2005
vesi
olen täna ärkvel oldud nelja ja poole tunni jooksul ära joonud kuus tassi teed piimaga ja ma tunnen, kuidas meeleheitlikult janunen. kas selleks, et janu tunda, peab olema tundnud, mis tähendab ohtralt juua?
..
kaduvad inimesed. kaob kõik. unustus on suurim kaotaja. aga mis on suurim leidja?
..
eile sadas suvevihma. palju suvevihma. käisime balta turul. erinevalt kaarlist, ei ole mu jalanõud veekindla misiganes asjaga immutatud. mu sussi moodi papud olid läbimärjad ja mu teksad olid põlvedeni vee värvi ja (elegantne?!) must puru ilmus silmade alla ja juuksed tilkusid. kaarli juuksed tilkusid ka. kui sa tunned, justkui kõnniks nagunii jalgupidi vees, siis ei viitsi enam kõikidest porilompidest üle hüpata.
kaotan entusiasmi vihmamantli ülesande lahendamiseks. läbimärjaks saamises ei ole ju mingit probleemi, mille vastu peaks võitlema. vähemalt mitte siis, kui sajab ilusat suvevihma. kui pärast saab sooja kohvijooki juua.
..
aga teised asjad teen ma ükskord korralikult ära. jajaa. ja et mitte taaskord ohtral hilineda, hakkan kohe minema. kohe. päriselt ka.
..
kaduvad inimesed. kaob kõik. unustus on suurim kaotaja. aga mis on suurim leidja?
..
eile sadas suvevihma. palju suvevihma. käisime balta turul. erinevalt kaarlist, ei ole mu jalanõud veekindla misiganes asjaga immutatud. mu sussi moodi papud olid läbimärjad ja mu teksad olid põlvedeni vee värvi ja (elegantne?!) must puru ilmus silmade alla ja juuksed tilkusid. kaarli juuksed tilkusid ka. kui sa tunned, justkui kõnniks nagunii jalgupidi vees, siis ei viitsi enam kõikidest porilompidest üle hüpata.
kaotan entusiasmi vihmamantli ülesande lahendamiseks. läbimärjaks saamises ei ole ju mingit probleemi, mille vastu peaks võitlema. vähemalt mitte siis, kui sajab ilusat suvevihma. kui pärast saab sooja kohvijooki juua.
..
aga teised asjad teen ma ükskord korralikult ära. jajaa. ja et mitte taaskord ohtral hilineda, hakkan kohe minema. kohe. päriselt ka.
teisipäev, mai 03, 2005
kerguse kontseptsioon
kas tohutult kergust on raske? kui palju kergust on vaja, et ta raskeks muutub? või peaks tohutul hulgal kergust tekitama veel suurema kerguse?
.
.
******
märts 2005 aprill 2005 mai 2005 juuni 2005 juuli 2005 august 2005 september 2005 oktoober 2005 november 2005 detsember 2005 jaanuar 2006 veebruar 2006 märts 2006 aprill 2006 august 2006
