Neoonmust
kujuta ettereede, juuni 24, 2005
puhas rõõm
Ja ma mõtlesin jälle rõõmu-tundest ja oma isast ja alkoholist. Need asjad on omavahel ja minuga seotud.
neljapäev, juuni 23, 2005
jaan
Edaspidi nüüdsest ma ainult vassin ja valetan. Kohutav lihtsalt kui laisaks olen muutunud.. (Kunagi oli aeg, kui ma seda ei olnud, ooo jaaa, päriselt kaa!!) Ma võin igast asjalikke asju kokku lubada, aga tegelikult on see kõik vassimine ja valetamine.
Vabandust.
-
Otsisin täna oma ainsa Radioheadi plaadi üles. Kunagi kuulasin seda päris palju. Nüüd ei ole ammu kuulanud. Õige karp oli tühi. Plaat oli ühes teises karbis, mida ma ka pole ammu kuulanud. Loomade farmi pärast nüüd, nagunii. Tegelikult käisin ma eile ka teatris, aga eile vaatasin hoopis teist etendust. Mul on liiga pikad juhtmed, nii et nii pea ma sellest ei räägi. Üleeilne teater tekitas igatsuse sellest muusikast tänaseks.
Hea.
-
Ühel päikesepaistelisel päeval lugesin ühte head eesseed (Turist sinus eneses. Alvar Loog. EE 15.06.2005, ma lingiks ka, aga ma ei oska: http://www.ekspress.ee/viewdoc/DCB96399C7743FF2C225701B00402781) sellest kuidas massid tormavad ja kuidas inimesed ostavad pileteid artistide kontserditele, keda nad plaadilt ei kuulaks. Ühel teisel päeval kohtasin ma bussis ühte tüdrukut, kes kuulas plaadilt Lenny't, et kontserdil sõnu oskaks peast kaasa laulda.
So it goes.
-
Jaanipäeva paiku pannaksegi igast asju lihtsalt põlema. Siis neid ei ole enam kunagi. Ja ööd on jaanipäeva paiku kõige valgemad. Eilne lõke roosade-kollaste-oranžide pilvede juures oli äge.
Mul on hullult hea meel, et Anna-Liisa on.
-
Äratage püromaanid eneses ja ilusat jaani!
-
For a minute there
I lost myself, I lost myself
Vabandust.
-
Otsisin täna oma ainsa Radioheadi plaadi üles. Kunagi kuulasin seda päris palju. Nüüd ei ole ammu kuulanud. Õige karp oli tühi. Plaat oli ühes teises karbis, mida ma ka pole ammu kuulanud. Loomade farmi pärast nüüd, nagunii. Tegelikult käisin ma eile ka teatris, aga eile vaatasin hoopis teist etendust. Mul on liiga pikad juhtmed, nii et nii pea ma sellest ei räägi. Üleeilne teater tekitas igatsuse sellest muusikast tänaseks.
Hea.
-
Ühel päikesepaistelisel päeval lugesin ühte head eesseed (Turist sinus eneses. Alvar Loog. EE 15.06.2005, ma lingiks ka, aga ma ei oska: http://www.ekspress.ee/viewdoc/DCB96399C7743FF2C225701B00402781) sellest kuidas massid tormavad ja kuidas inimesed ostavad pileteid artistide kontserditele, keda nad plaadilt ei kuulaks. Ühel teisel päeval kohtasin ma bussis ühte tüdrukut, kes kuulas plaadilt Lenny't, et kontserdil sõnu oskaks peast kaasa laulda.
So it goes.
-
Jaanipäeva paiku pannaksegi igast asju lihtsalt põlema. Siis neid ei ole enam kunagi. Ja ööd on jaanipäeva paiku kõige valgemad. Eilne lõke roosade-kollaste-oranžide pilvede juures oli äge.
Mul on hullult hea meel, et Anna-Liisa on.
-
Äratage püromaanid eneses ja ilusat jaani!
-
For a minute there
I lost myself, I lost myself
kolmapäev, juuni 22, 2005
Vaata
Betty kirjutas mulle kunagi ammu-ammu: "/../ Ainult ühika toast, 9. korruselt, oma voodist näen asju õigesti - Taevas on nii suur."
Ma olen viimasel ajal juhtunud tundide viisi vaheldumisi muru ja taevast vaatama. Tundide viisi taevast vaatama.
See lause omandas nüüd teise tähenduse. Kui midagi liiga kaua vaadata, muutub ta nagunii uueks.
-
Taevas on nii suur.
Aga muru ei ole. Ja ma hakkasin mustvalgeid sarnase üldilmega, kindla järjekorraga asju vaatama, mille üks Brasiilias sündinud tüüp tegi.
Mitte, et see täielik jama oleks, aga ma ei saa Coelho massilisest populaarsusest siiski aru. See ei tundu üldse nii äge.
-
Karma Politsei eesti keeles tundus nii väga äge.
-
Taevas on nii suur.
Ma olen viimasel ajal juhtunud tundide viisi vaheldumisi muru ja taevast vaatama. Tundide viisi taevast vaatama.
See lause omandas nüüd teise tähenduse. Kui midagi liiga kaua vaadata, muutub ta nagunii uueks.
-
Taevas on nii suur.
Aga muru ei ole. Ja ma hakkasin mustvalgeid sarnase üldilmega, kindla järjekorraga asju vaatama, mille üks Brasiilias sündinud tüüp tegi.
Mitte, et see täielik jama oleks, aga ma ei saa Coelho massilisest populaarsusest siiski aru. See ei tundu üldse nii äge.
-
Karma Politsei eesti keeles tundus nii väga äge.
-
Taevas on nii suur.
reede, juuni 17, 2005
Mu Viljandi issue'dest
Ma käisin Viljandis. Enne tänast viimati augustis. Kahe Viljandi lähistel peetava järjestikuse sünnipäeva vahelisel hommikul. Ja nüüd oli Terjel vaja, et ma Viljandi pangas prillidega asjalikku nägu teeks, naerataks ja nõustuks nõudluse puhul oma autogramme jagama. Kokku maksimaalselt pool tundi. Loomulikult on see piisav põhjus, et kaks ja pool tundi hommikul Viljandisse sõita ning õhtul kaks ja pool tundi Tallinnase sõita. Selle jaoks õed ongi. Et naeratada, kui teisel on vaja.
Viljandi mõjub mulle emotsionaalsel tasandil hästi kummaliselt. Mõnes mõttes satun ma segadusse ja samas tekib eriti hea kindel ja turvaline tunne.
Ma ei ela viis aastat juba enam seal. Mu mälus on Viljandi nii, nagu oleks seal kõik peatunud. Selle värgiga, kuidas iga kord midagi uut ja suurt on kuhugi asemele ehitatud ja kuidas ma tõden, et ikka nii läbi ja lõhki kõike sellest väiksest linnast (enam) ei tea, sellega hakkan juba tasapisi ära harjuma. Aga see on päris kahtlane, kuidas mulle tundub, just kui kõik mu Viljandi-aegsed sõbrad peaks ikka veel viisteist ja kuusteist olema.
Nad ei ole enam ju. Hommikul nägin ma Viljandi tänavatel Monikat. Ta on nüüd värskelt kõrgharitud. Rannas andis Maki lastele trenni, nagu see oleks kõige loomulikum asi üldse. Tegelikult suhteliselt talle ju on ka..
See tunne, et ma tunnen nad nendes ära, aga nagu kui sa oleksid end ümbritsevatest asjadest peale millegi kindla pingsat jälgimist ja kaasa elamist, pea ära pööranud, mujale vaadanud ja muule keskendunud, nii et sellest esimesest enam aimu ei ole, aga kui nüüd uuesti seda esimest kohta vaadata, siis tulevad kõik need asjad meelde, millesse kunagi oled niimoodi süvenenud olnud, nagu oleks see kõik. Et kui ma tahan, siis midagi on väga, millest ma võin aru saada. Kui tahan meelde tuletada.
Ma leidsin millalgi oma päeviku ajast, kui ma seitsmendas või kaheksandas klassis käisin ja seal oli üks kohati väga muigama panev ja paljusid mu sõpru analüüsiv sissekanne, et mis neist võib olla saanud, umbes tänaseks siis. Ja hirmutavalt palju ongi nii..
Mu kolm esimest kodu olid Viljandis. Hästi palju erinevaid aegu oli Viljandis. Mu lapsepõlv, ooo lapsepõlv, oli Viljandis. Ja Reko oli ainult Viljandis. Teda päriselt ei ole enam. Üle nelja aasta juba. Ainult unenägudes sureb ta aegajalt jälle mu käte vahel ära..
Viljandis ei ole praktiliselt kunagi tuult ja suvel on seal väga-väga palav. Täna oli ka. Ja kui me olime kaua-kaua ringi tuianud ning mul ühes umbses kaubanduskeskuses söömata-joomata olemisest päikesepiste avaldus ja maha istusin ja Terje juua läks tooma, siis tahtsid abivalmid tüübid ise ka mulle juua tuua. Viljandis pannakse tähele isegi seda, kui sa lihtsalt maha istud. Võibolla nägin ma muidugi piisavalt minestav ka välja.. Aga väikestes kohtades panevad inimesed teineteist teistmoodi tähele.
Sellel samal väiksusel, mis mingitel hetkedel ahistama võib hakata, on oma teatavad hurmavad võlud.
Viljandi on ilus. Kogu tee Tallinna ja Viljandi vahel on praegu väga ilus.
Aga Viljandi hirmutab mind ka. Ma ei tea, kas rohkem see tunne ise või mälestus esimesest ehmatusest, et mitte miski ei hoia mind kinni kohas, kus vahel on tohutult hea. Samamoodi ei hoia mitte kusagil mitte miski sind kinni.
Üks asi on teada, et sa võid alati ära kõndida. Teine asi on ära kõndida, ükskõik, kasvõi ainult selleks, et näha, kas sulle järgi tullakse või ainult selleks, et näha, palju su tulekust sõltuvalt sust mahajäänu muutuma hakkab.
Kõik kaob ära. Ja inimesed kaovad samamoodi ära. Sest peale su enda ja isiklike emotsioonide, pole sul kunagi midagi olnud.
Ja ometi võib üks emotsioon kaua elada. Ükskõik, millest ta ammutub - inimestest, paikadest või millest iganes siis.
Võibolla ma lihtsalt ei oska üldse igatseda vanu aegu tagasi või kahetseda mingeid asju. Aga ma igatsen. Igatsus toob meelde igast asju ja ma mäletan head. Palju. Ja kräppi mäletan ka, kuid see on emotsioonitum.
Ma mäletan üldse igast asjadest kõiki neid emotsioone, mida tekitasid mingid asjad, mis nüüd tekitaksid hoopis teisi emotsioone või teistes kohtades emotsioonitust.
See kõik on osa sellest, miks Viljandi mind segadusse ajab.
*
"Ma olen. Ma olen. Ma olen."
*
*
*
Mulle meeldib.
*
*
Need roosad, müstiliselt sarnased, Geisha kinkepakid, millega Ann alustas, meeldivad ka.
Viljandi mõjub mulle emotsionaalsel tasandil hästi kummaliselt. Mõnes mõttes satun ma segadusse ja samas tekib eriti hea kindel ja turvaline tunne.
Ma ei ela viis aastat juba enam seal. Mu mälus on Viljandi nii, nagu oleks seal kõik peatunud. Selle värgiga, kuidas iga kord midagi uut ja suurt on kuhugi asemele ehitatud ja kuidas ma tõden, et ikka nii läbi ja lõhki kõike sellest väiksest linnast (enam) ei tea, sellega hakkan juba tasapisi ära harjuma. Aga see on päris kahtlane, kuidas mulle tundub, just kui kõik mu Viljandi-aegsed sõbrad peaks ikka veel viisteist ja kuusteist olema.
Nad ei ole enam ju. Hommikul nägin ma Viljandi tänavatel Monikat. Ta on nüüd värskelt kõrgharitud. Rannas andis Maki lastele trenni, nagu see oleks kõige loomulikum asi üldse. Tegelikult suhteliselt talle ju on ka..
See tunne, et ma tunnen nad nendes ära, aga nagu kui sa oleksid end ümbritsevatest asjadest peale millegi kindla pingsat jälgimist ja kaasa elamist, pea ära pööranud, mujale vaadanud ja muule keskendunud, nii et sellest esimesest enam aimu ei ole, aga kui nüüd uuesti seda esimest kohta vaadata, siis tulevad kõik need asjad meelde, millesse kunagi oled niimoodi süvenenud olnud, nagu oleks see kõik. Et kui ma tahan, siis midagi on väga, millest ma võin aru saada. Kui tahan meelde tuletada.
Ma leidsin millalgi oma päeviku ajast, kui ma seitsmendas või kaheksandas klassis käisin ja seal oli üks kohati väga muigama panev ja paljusid mu sõpru analüüsiv sissekanne, et mis neist võib olla saanud, umbes tänaseks siis. Ja hirmutavalt palju ongi nii..
Mu kolm esimest kodu olid Viljandis. Hästi palju erinevaid aegu oli Viljandis. Mu lapsepõlv, ooo lapsepõlv, oli Viljandis. Ja Reko oli ainult Viljandis. Teda päriselt ei ole enam. Üle nelja aasta juba. Ainult unenägudes sureb ta aegajalt jälle mu käte vahel ära..
Viljandis ei ole praktiliselt kunagi tuult ja suvel on seal väga-väga palav. Täna oli ka. Ja kui me olime kaua-kaua ringi tuianud ning mul ühes umbses kaubanduskeskuses söömata-joomata olemisest päikesepiste avaldus ja maha istusin ja Terje juua läks tooma, siis tahtsid abivalmid tüübid ise ka mulle juua tuua. Viljandis pannakse tähele isegi seda, kui sa lihtsalt maha istud. Võibolla nägin ma muidugi piisavalt minestav ka välja.. Aga väikestes kohtades panevad inimesed teineteist teistmoodi tähele.
Sellel samal väiksusel, mis mingitel hetkedel ahistama võib hakata, on oma teatavad hurmavad võlud.
Viljandi on ilus. Kogu tee Tallinna ja Viljandi vahel on praegu väga ilus.
Aga Viljandi hirmutab mind ka. Ma ei tea, kas rohkem see tunne ise või mälestus esimesest ehmatusest, et mitte miski ei hoia mind kinni kohas, kus vahel on tohutult hea. Samamoodi ei hoia mitte kusagil mitte miski sind kinni.
Üks asi on teada, et sa võid alati ära kõndida. Teine asi on ära kõndida, ükskõik, kasvõi ainult selleks, et näha, kas sulle järgi tullakse või ainult selleks, et näha, palju su tulekust sõltuvalt sust mahajäänu muutuma hakkab.
Kõik kaob ära. Ja inimesed kaovad samamoodi ära. Sest peale su enda ja isiklike emotsioonide, pole sul kunagi midagi olnud.
Ja ometi võib üks emotsioon kaua elada. Ükskõik, millest ta ammutub - inimestest, paikadest või millest iganes siis.
Võibolla ma lihtsalt ei oska üldse igatseda vanu aegu tagasi või kahetseda mingeid asju. Aga ma igatsen. Igatsus toob meelde igast asju ja ma mäletan head. Palju. Ja kräppi mäletan ka, kuid see on emotsioonitum.
Ma mäletan üldse igast asjadest kõiki neid emotsioone, mida tekitasid mingid asjad, mis nüüd tekitaksid hoopis teisi emotsioone või teistes kohtades emotsioonitust.
See kõik on osa sellest, miks Viljandi mind segadusse ajab.
*
"Ma olen. Ma olen. Ma olen."
*
*
*
Mulle meeldib.
*
*
Need roosad, müstiliselt sarnased, Geisha kinkepakid, millega Ann alustas, meeldivad ka.
kolmapäev, juuni 15, 2005
Lebo
Käisin just üle pika-pika aja jooksmas, siin Nõmme metsades. See koht on üllatavalt popiks muutunud. Mets on tervisesportlasi täis. Igasuguseid. Koertega ja keppidega. Ja rattureid ja lastega jalutajaid. Ja dressides-tossudes ja kihvtide peapaeltega neljakümnendates eluaastates sõbrannasi. Mets kihab lausa.
Aga nii mõnus tunne on! Vähemalt praegu mul veel põlved ei valuta ka. Kui arvestada veel asjaolu, et olen viimased kolm päeva kodus tervislikku sooja toitu valmistanud, (kusjuures päriselt ise korralikult süüa teinud kolm päeva järjest!) siis on mul eriti tervislik tunne hetkel. Võimalik, et inimesed, kes on harjunud iga päev sooja toitu sööma ja regulaarselt trenni tegema, ei saa sellest aru.
Lahe, kui palju aega on, eksole.
Aga nii mõnus tunne on! Vähemalt praegu mul veel põlved ei valuta ka. Kui arvestada veel asjaolu, et olen viimased kolm päeva kodus tervislikku sooja toitu valmistanud, (kusjuures päriselt ise korralikult süüa teinud kolm päeva järjest!) siis on mul eriti tervislik tunne hetkel. Võimalik, et inimesed, kes on harjunud iga päev sooja toitu sööma ja regulaarselt trenni tegema, ei saa sellest aru.
Lahe, kui palju aega on, eksole.
reede, juuni 10, 2005
Valged suveööd
Külma trepi pealt võib avaneda väga ilus vaade.
Liiga palju tablette korraga võib hoopis teisiti mõjuda, kui keskmised annused.
Põhjalikkus degusteerimisel eeldab lonkse liitrites.
*
Ja näh, ma olen ilusa suve saabudes juba nädal palavikus ja tõbine-tõbine.
*
*
Aga suveööd on valged.
Liiga palju tablette korraga võib hoopis teisiti mõjuda, kui keskmised annused.
Põhjalikkus degusteerimisel eeldab lonkse liitrites.
*
Ja näh, ma olen ilusa suve saabudes juba nädal palavikus ja tõbine-tõbine.
*
*
Aga suveööd on valged.
laupäev, juuni 04, 2005
karjääri ja pappi
Bussi aknaklaasil on A4 formaadis kleeps, mis ütleb:
"Me saamegi pappi!
Falck maksab hästi
soodustusi on palju
chill graafik
elukõva karjäär, kui tahad
ja oma sprodiklubi ruulib täiega."
Falck on pop ja noortepärane (vaata ka: mustad, punase logoga, kahtlaste lõigetega naisturvade kostüümid ja meesturvade soengud ja nende jalavarje märka ka). Ilgelt pappi ja ilgelt karjääri saab. Ilgelt. Karjeristidest rikkad turvad.
*
Puutun viimasel ajal teatud ärialaste suhete tõttu kokku lõpetajatega. Keskkooli ja põhikooli omadega. Nad on kõik hullult õnnelikud, et see crap läbi saab. Neil on mingi optimistlik, lapselik, naivistlik ja nummi sära silmades justkui hakkaks nad kohe hullult igast suuri ja vägevaid asju tegema. Kõik sitt, mis neile seni osaks on saanud, on olnud neist sõltumatu ja kellegi teise süü.
*
Ja siis nad jõuavad ülikooli ja saavad suureks. Pettuvad ja kibestuvad omamoodi, sest kõik see sitt, mis nüüd osaks saab, on ainult nende endi süü. Kui päris aus olla, ei saa isegi niimoodi päriselt ja üleni enam neid fuckin' vaeseid vanemaid ka süüdistada, kes võibolla ei võimalda õppida kus iganes või on põhjuseks ülikooli kõrvalt tööl käimisele.
*
Küsi oma vanematelt, mis nad kahekümneselt arvasid endist kahekümne aasta pärast olevat.
*
Mul on hullult hea meel, et mu vend sai sellise tunnistuse, millega tal on võimalik sügisel aasta vanemas klassis olla.
*
Ikka et karjääri ja pappi saaks teha.
"Me saamegi pappi!
Falck maksab hästi
soodustusi on palju
chill graafik
elukõva karjäär, kui tahad
ja oma sprodiklubi ruulib täiega."
Falck on pop ja noortepärane (vaata ka: mustad, punase logoga, kahtlaste lõigetega naisturvade kostüümid ja meesturvade soengud ja nende jalavarje märka ka). Ilgelt pappi ja ilgelt karjääri saab. Ilgelt. Karjeristidest rikkad turvad.
*
Puutun viimasel ajal teatud ärialaste suhete tõttu kokku lõpetajatega. Keskkooli ja põhikooli omadega. Nad on kõik hullult õnnelikud, et see crap läbi saab. Neil on mingi optimistlik, lapselik, naivistlik ja nummi sära silmades justkui hakkaks nad kohe hullult igast suuri ja vägevaid asju tegema. Kõik sitt, mis neile seni osaks on saanud, on olnud neist sõltumatu ja kellegi teise süü.
*
Ja siis nad jõuavad ülikooli ja saavad suureks. Pettuvad ja kibestuvad omamoodi, sest kõik see sitt, mis nüüd osaks saab, on ainult nende endi süü. Kui päris aus olla, ei saa isegi niimoodi päriselt ja üleni enam neid fuckin' vaeseid vanemaid ka süüdistada, kes võibolla ei võimalda õppida kus iganes või on põhjuseks ülikooli kõrvalt tööl käimisele.
*
Küsi oma vanematelt, mis nad kahekümneselt arvasid endist kahekümne aasta pärast olevat.
*
Mul on hullult hea meel, et mu vend sai sellise tunnistuse, millega tal on võimalik sügisel aasta vanemas klassis olla.
*
Ikka et karjääri ja pappi saaks teha.
******
märts 2005 aprill 2005 mai 2005 juuni 2005 juuli 2005 august 2005 september 2005 oktoober 2005 november 2005 detsember 2005 jaanuar 2006 veebruar 2006 märts 2006 aprill 2006 august 2006
